On suur kevad ning paadialune lesib koos oma õrnemast soost lähedasega linna prügimäe ääres kaltsuhunnikul. Ümberringi on virnade viisi igasugust kõntsa, taamal põleb praht, vänget haisu levitades. Nendel kahekesi on aga hea ja soe ning nii nad lebavadki teineteise embuses.
"Sa oled mul nii hea ja ma tahan sind," sosistab räpane naisolevus.
"Öhöh."
"See on sul nii suur ja soe," lisab temake, ise käega kaaslase püksis kobades.
"Lollpea oled! Lase mul ometi rahulikult sittuda!"