|
tussuland.com » jutud Dirizhaabel Lisatud: 05. September 2005 15:58 Suure dirizhaabli tume vari libises vaikselt üle maa kattes oma hiigelvarjuga kolm kogu kes jõeäärsel aasal lõbutsesid. Naisel oli põikitriibuga püksid ikka veel jalas. Ta käed lõhnasid valge hallitusjuustu ning odava punase veini järele. Mehed olid tõelised härrasmehed, kelle jaoks naise väärika kohtlemise koodeks mitte vaid abielunaisi vaid kuigivõrd ka pordunaisi puudutas. Ometi kuulusid need naised kes oma ihu armastasid ja oma lihalikule olemisele ajuti helgemaid mõnuaegu lubasid teise kategooriasse. Nad olid endid tollases meesteilmas teise, madalamasse katogooriasse määranud võrreldes oma ihu põlgavate, üksnes lapsesünnitamise nimel seksivate pärisnaistega., et oma naised olid deseksualiseeritud siis seksualiseeriti neid teise kategooria naisi seda enam, see aga muutis seksi veelgi räpasemaks, aitas aga kehtivat paradigma hästi alal hoida. Naine jõe ääres imetles parasjagu ühe mehe poolt püütud kala hõrku esteetikat. Arvata,, et kala oli särg, tal oli voolujooneline kehakuju, puhas hõbedane kehatoon, kaunid punased uimed ja silmad. Õigupoolest vist pigem oranzid. Üksikute soomuste kaunidusest me parem rääkima ei hakkagi nagu ka mitte aastaringidest mis soomuste peal ja küljejoonest. Naine imestas ilm,a, et kalauimed kuival olid märksa tumedamad kui need selsamal kalaliigil vees olevat tundusid. Kuidas oleks küljejoonega meest tunda vilksas naisel uitmõte läbi pea. Kas tunnevad ka kalad orgasmilisi vappevabanemisi ujus teinegi mõte esimesele järgi. Selle mõtte peale võpatas kala naist surmani ehmatades. Samal hetkel kui dirizhaabli hiigelvari kõik kattis jõudis mehe käsi naise kubemesse ja hakkas seal asjatundlikult ning rütmiliselt tööle. Seda veel põikitriibuliste pükste sees. Kohe langeb seegi eesriie, teadis naine. See, et naise ihu niisama lihtsalt reageerib oli meest alati erutanud. Et ta ise veel lihtsamalt ja kergemini erutub, selle peale ta parasjagu ei mõelnud. Mis on see selles naises mis teda erutas või mis oli see temas mis erutas teda? Temas oli tarve ja tarbe rahuldamiseks kõlbasid nii paremad kui halvamad variandid. Selleks kahekesi naise võtmiseks oli mees pikalt valmistunud. Kõikidel naistel olid mingid erutavad elemendid mis mehe ihu tööle panid. Kui mees neid endamisi loetleda püüdis suutis ta nimetada vaid kõige elementaarsemaid. Rindu, puusi, lõhnu, huuli jne. Tema arvates oli neid erutust esilekutsuvaid elemente naise juures liiga palju ja ta oleks südamest soovinud, et need märksa konkreetsemad ja ka arvult vähemad oleks. Oleks neid vaid paar kolm siis oleks ma kindlasti oma naisele truu, mõtles korraldajamees endamisi. Ega ta tegelikult selles nii veendunud olnudki, et just naise erootilised elemendid tas erutust esile kutsusid. Vahest oli see lihtsalt andumine see, et üks inimene teisele järele annab, annab end teise meelevalda ja käsutusse, vahest oli just see mis teda erutas. Mehed on ikka rivaalid kellega vaid kolmanda arvelt hästi läbi võib saada. Naisega mehel säärast probleemi ei olnud, tema sai naisega küll lähedane ja sõber olla. Seniakaua sai kuni kusagil kedagi kolmandat, meest või naist ei olnud. Siis läksid asjad keeruliseks. Mees soovis, et need erootilised elemendid vähemalt tema naise juures nii erilised oleks, et need kellegi teise juures teda enam kunagi ei erutaks. Teda lihtsalt erutasid naised oma erinevustes ja sinna ei saanud ta suurt midagi parata. Mees oli enda arust polüfunktsionaalne armastaja kes lihtsalt ei suutnud ainult ühest naist lõputult erutuda. See oleks ta elu liigselt vaesustanud. Moodsa nimega nimetas ta end polüamoorseks ehk mitmearmastajaks. Ta oli palju vaeva näinud, et nad kolmekesi sinna Seine kaldale just sellesse olukorda jõuaks. Oli kaua oma tromboonimängijast sõpra keelitanud ja viimaks ta nõusse saanud. Tromboonimees oli hämmastvalt suureliikmeline, just sellepärast oligi ta välja valitud. Kohe kohe hakkas toimuma. Trombooonimehe hiigelvänt punnitas juba ammu ta pükste õhukese varjava riide all. Naine reageeris, oli erutnud ja liigutas end mehe käe liikumise rütmis. Kala ta käes tegi veel ühe värinasööstu, arvata, et sedapuhku viimase. Ja siis veel see suur õhulaev kõrgel ülal. Kindlasti vaatas sealt keegi teatribinokliga pealt sedagi hargnevat seksistseeni jõekaldal ning see vaid lisas erutust juurde. Naine hingeldas, ta üsk oli üleni märg. Ka tromboonimees tundis kohustust asjasse sekkuda, ta rüüpas veinipudelist veel ühe pika sõõmu ning astus erutunult lähemale samal ajal oma hiigelriista rutakalt riidest vabastades. Pisut eemal, väljaspool dirishaabli varju sirendas maailm ekspressionistlikes päikeselaikudes. Naine vaatas oma käes olevat särge ja mõtles mis teda meeste juures peale selle, et nad kubemes toimetada oskavad tegelikult erutab. Vastates mehe mõttele jõudis ta järeldusele, et erutavaid elemente on vähe ja küllap ka seetõtttu mahtus naise südamesse korraga vaid üks mees. See mida mees soovis oli naise südames juba realiseerunud. Ühel hetkel teadis naine kuidas see kubemes toimetav mees mõtles ja vastas talle. Kas see oligi tantraseks, vaimne ühekssaamine, millest ta kusagilt lugenud oli, küsis ta iseendalt. Naine tundis end kiimalise ja räpasena ning talle meeldis parasjagu ennast just säärasena tunda. Ta poleks iial tahtnud olla midagi muud kui just seesama kiimaline naine keda üks mees parasjagu erutas ja keda teine mees oli kohe võtmas. See kohe kohe toimuma hakkav oli parem kui asi ise. Naine kujutles juba, ette tunnet kuis teda neli kätt samaaegselt kobavad ja tundis kurbust, et tal vaid kaks rinda ja üks kube on. Naine tundis taas särje ihust väikest õrna nõksatust läbi käivat. Elus, ikka veel elus - tabas ta end rõõmsalt mõttelt. Ehkki naise silmad olid kinni, ujus ta silme ees äkki sadu ja tuhandeid särgi. Ta tundis end hiigesuures särjeparves ujuvana ja sinna ta end kuuluvat tundiski. Ühtäkki tundis ta iga särge kui üht oma ihu kontraktsiooni ja sellisena oli seesama särjeparv kogu ta enese elu ühes selle arvukate eneseandmiste ja võtmistega. Mehed olid võtjad, kiskjad, shaakalid ja hüäänid ning just selle pärast ta neid armastas. Naine kobas pimesi käega teise mehe suunas, suunas kus kus aimas teda olevat. Jõgi loivas aeglaselt ja uniselt mööda, nagu pikk, igavene, lõputu tramm mööda paralleelseid sirgeid mis iialgi omavahel ei ristu. Rööpad kui igavad, ennastkordavad, paralleelsed alternatiivteed igavikku. Igavad igavikurööpad. Mis teeb jõest jõe, mõtles naine kas vesi või kaldad või nende koosolemine. Kui võtta vesi ära ja kaldaist lahutada kas on see siis ikka veel seesama jõgi? Mis teeb must naise. Kas vesi või kaldad, kas veri või ihu, mis määrab selle kes ma olen? Või on see hoopis see kuidas mehed mind näevad ja võtavad? Või olen ma viimati see kes selle ihu sees elab? Külm hakkas - hoolimata ihuõhetusest sest dirizhaablivari ei olnud veel poolegi peal. Kusagilt kaugelt kostus naise kõrvu kellade tiksumist ja veetikade kiviuuristavat igavest langemist. Stsenaarium, see lugu, see piknik nende meestega tuli lõpuni läbi mängida ja sellest enda jaoks viimane välja väänata mõtles naine käe all esimest korda ka teise mehe kubet tundes. Mehe ihu oli muskliline ja mõlemad mehed segunesid sellessamas särjepares ühtäkki Erviniks, meheks kes teda kunagi aastaid tagasi esimesena oli võtnud. Siis oli ta vaid Ervinit, ikka ja ainult teda tahtnud, tahtnud temaga eluksajaks kokku jääda, vananeda ja üheskoos ära surra. Elul olid aga teised plaanid ja nüüd, aastaid peale Ervini õnnetut surma otsis ta kõikides meestes sedasama üht ja ainust Ervinit taga. Ervin oli võtnud teda ühel kevadisel aasal kui lõoke kõrgel just nende kahe põimunud ihu kohal meeleheitlikult laulis. Ilmselt amelesid nad just tema kavatsetavas pesakohas oli naine siis arvanud. Ta mäletas mehe, selle ainsa MEHE lõhna ja isegi ta vistrikke. Ühtäkki äratas ere valgus suletud laugude taga ta unelustest üles. Ühtäkki lõi kõik ta ümber valgeks. Dirizhaabel on vist üle jõudnud, mõtles ta. Aga selleks oli ta suletud laugude taga ometi liiga valge. Särg lendas tagasi Seinesse pisut enne kui naine oma silmad avas ja nägi seda inimtehtud tehisasja taevas eredalt leegitsevat. Ka mehed, kes teda võtma olid valmistunud, leegitsesid. Ühe mehe käsi oli ikka veel ta kubemes ja naine nägi õudusega kuidas tuli aeglaselt mööda mehe õlavart ja kätt ta kubemele ligines. Ei enam, nüüd tuleb end lahti rebida muidu põlen ma siin koos nendega ära. Veel hetk ja süttinuks temagi kube. "Eiiii!" kisendas naine. See "ei" kaalus sel ainsal välkvalgel hetkel üles kõik need loendamatud "jaad" mida ta suurele hulgale meestele ikka ja alati oma Ervinit otsides oli öelnud. Ta oli jälle truu ja puhas ja püha ning tundis kuidas ta süda parastamisrõõmust sees hüppas kui ta vee pole lennates silmanurgast neid piknikulinal leegitsevaid mehi vaatas. Ta sulpsas jõkke kesk langevaid dirizhaablitükke, järele oma särjele, kelle ta äsja päästnud oli sukeldudes kuni mudane põhi vastu tull... Loetud: 12890 korda, kommentaare: 0
|
|