Kui Kaie koolist koju jõudis oli see juba alanud. Ta astus esikusse raputas isa poolt Soomest toodud talibotased ilusti mati peal puhtaks ja asus köögis omale võileiba meisterdama. Ta ei pannud tähelegi kuidas onu Toivo suures toas munn lösakil pikutas - kui ta oleks norsanud, siis ta oleks ilmselt rohkem tähelepanu äratanud.

Kaie sõi rahulikult oma võileiva ära jõi viinamarjamahla peale, mis oli ühtlasi ka tema lemmik ja alles siis, siirdudes suurde tuppa, kus on ka telekas, märkas ta väsinud onu Toivo väsinud meheilu väsinult tema vasakul reiel lebamas.

Kuueteistaastase Kaie jaoks oli see teine kord kui ta nägi elusat vägikaigast. Esimene kord oli paar nädalat tagasi kui ta kaotas Riivole peaaegu oma süütuse kooli garderoobis, mis aga jäi lolli ajaloo õpetaja Kreegi pärast ära. Niisiis seal ta lebas. Esimese hooga ei saanud Kaie üldse aru miks onu Toivo nende suures toas paljalt lamab, aga siis hakkas tema teismelises peakeses puzzle kokku minema.

Isa on taas komandeeringus Soomes, emal on vaba päev... „Kus üldse on ema?“, mõtles Kaie. Ta läks vaikselt hiilides tagumise toa poole kui kuulis summutatud ohkeid. Toa uks oli praokil ja Kaie võis rahulikult näha kuidas tema lihane ema ta kõige armsamat porolonist jänest vägistas. Jänes oli kehakisselliga täiesti ära määritud ja ema tundus jänese „tähelepanu“ jäägitult nautivat.

„Kuradi lits“, mõtles Kaie, „aga ma talle veel näitan“. Ta keeras kanna pealt ringi marssis läbi suure toa kööki, märkamata, et onu Toivo oli diivanilt ära kadunud. Onu Toivo istus köögis aknalaua peal ja tõmbas suitsu. Tema vemmal ei lömitanud enam midagi nii tuimalt kui enne see oli ennast poolkõvasse asendisse sättind ja tuksatas, kas just ehmatusest või kurat seda teab kui Kaie kööki astus.

Kaie vaatas onu Toivot ja onu Toivo vaatas Kaiet. Pole selle Toitsil vigagi, mõtles tüdruk omaette. Ilus eesti mees karmide kätega ja mustade lokkis juustega, õlal veel tätoveering „Олюмрйские игры Москва 1980“. „Ilmselt sportlane olnud“, jõudis Kaie mõelda kui on Toivo küsis: „Kas sa tahaksid õiget meest enda sees tunda?“. Selleks polnud küll Kaie valmis, pealegi oli tal just tsükkel alnud ja see ei tundunud küll soodne moment.

Kaie keeldus. Naljaskas oli vaadata kuidas vahepeal jäigastunud meheuhkusest sai hetkega lodev kastmisvoolik. Toivo punastas, see omakorda tegi Kaiele nalja ja ta ei suutnud hoida ennast tagasi: „mine aita emal jänest nikkuda kui tahad!“. Toivo tõusis püsti. „Kuradi plikatirts, mida sina üldse nikkumisest tead?! Ma sulle veel õpetan!“ Kaie tardus soolasambaks. „Mis siis nüüd juhtuma hakkab?“ mõtles ta hirmunult.

Kuid Toivo rahunes ja ütles: „ära saa valesti aru, see mis meil siin su emaga oli see polnud midagi erilist.“ „See ei saanudki ju midagi erilist olla kui ema nüüd jänesega peab kiimlema“, mõtles Kaie. Kuid hoidis selle teadmise targu enda teada. „Kuule Toivo, aga kas ma seda puutuda tohin. Lihtsalt niisama, see on sul üsna suur vist vä?“

Toivo mõtles. „OK aga siis pead ka lõpuni minema“, ütles ta „kas sa tead, mis see tähendab?“ „Nojah ma pean su spermantosoidid alla neelama vist“. „Jah“, ütles Toivo. Kuid ta ei naernud. Kaie kükitas ja võttis onu Toivo jäigastunud banaani oma huultele ja tegi käega kaks edasi-tagasi liigutust.

Mees hakkas kohe tõmblema, võttis küüru selga, haaras Kaie juustest kinni ja siis see juhtus. „Kolmassada grammi vähemalt“, mõtles Kaie - muidugi ta eksis.

Emale Kaie selles vahejuhtumist muidugi ei rääkinud. Jänese rüvetamist vabandas ema mingi lolli uduga tapeedi liimist. Kaie tegi onu Toivo juures veel paar seksiüritust, aga ta loobus, sest maksimaalne mõnu mida Toivo pakkus oli 20 sekundit. „Ilmselt raiskas olümpial ennast ära“, rääkis Kaie sõbrannale.