Ma ei leidnud enam linnas rahu. Üksindus oli kestnud liiga kaua. Ma küll nautisin seda omal moel, ent vahel tundsin mööda keha lainetavat igatsust soojade tundlike käte puudutuste järele. Kuid mu teel ei olnud kedagi, kes oleks suutnuda astuda mu juurde ja sulatada esialgse jää. Kedagi, kelle naeratus oleks pannud mu vere soontes kärestikukiirelt voolama.

Sel päeval võtsin ennast kokku, lükkasin maalimistarbed seljakotti ja väntasin päevinäinud jalgratta seljas mere äärde. Hoolimata pehmest sügisest olid siit kadunud üleküpsenud kehadega näitsikud, kes meelsasti oma võlusid demonstreerisid kõigile möödujaile. Valisin endale mugava koha kividel, mis asusid just liiva & kanarbiku piirimail. Soolakas mereõhk täitis mu hingamise. Meeled täitusid rahuliku lainemühaga. Kätest voolas piisavalt energiat sinist vaikust edasiandva akvarelli jaoks. Ma olin samaaegselt õnnelik ja rammestunud loomingulise puhangu harjumatult tugevast tundest.

Hämardus, kuid ma ei tahtnud meeldivast hetkest veel lahti lasta. Heitsin mõnusalt lõhnavale kanarbikule, et vaadata raugelt taevas purjetavaid pilvi. Maailma ilust pimestatuna sulgesin silmad. Korraga tunnetasin, et minu kohale langes kellegi vaikne vari. Avades silmi leidsin su endale otsa vaatamas.

Ma ei oska kirjeldada tunnet, mis mind korraga valdas. Su sumedas pilgus oli ühtaegu huvi, ilu, naeru ja seiklusjanu. Su ümber voogas helesinine imeõhuke tuunika. Tumedail kräsustel juustel särasid läbipaistvad pärlid kui vihmapiisad. Tahtsin sind puudutada, kuid kartsin, et põgened või kaod pettekujutelmana. Ma tean, et varjamatu iha peegeldus kogu mu olemusest, sest sa leevendasid seda õrna suudlusega. Vabanesin käsi vallanud krambist & tõmbasin su tasapisi, huuli vabastamata enda puusadele. Nautisin su rindade erutunud tõusu-vajumist paljastava riide all. Tundsin ühtaegu kuuma hingamist kui pekslevat südant, justkui oleks need mu oma hingetõmbed & südametuksed, mis sinu omadega üheks said.

Lõpuks ometi julgesin end põimida sinu ümber, muutes suudlused sügavaimaks kogemuseks, mis pani meid tundma, et kaotasime ühenduse maaga ning tõusime kõrgemale meie suletud silmade taga helendavaist tähtedest. Su siidjas nahk libises mu käte all, mis leidsid peatuspaiku su selja loogetes, kõhu pehmeil tõusudel-langustel, jalgade kumerustes, õlgade paindes, kaelajoonel…

Sa oled nii kaunis – suutsin vaevu välja öelda viletsa peegelduse oma mõtteist. Vallandasid kirgliku ohke kui su salajaseimadki kohad enda iha valda allutasin. Oh, ma armastasin su maitset & väänlevaid puusi, mis mind vaibumatult kutsusid!

Miski mu sees plahvatas, mõnusad ringjad värinad läbisid kogu keha kui su embusesse sulasin. Ma ei soovinud muud, kui sind hingata, sind oma huultel tunda, sind puudutuste elektrit nahal väreleda lasta, su kõrvu hellitusi sosistada… Taevalik nauding, mida tahtsin hoida eneses igavesti.

Jaheda õhtutuule saabudes tõusid & tõmbasid mu kaasa rannajoonele jalutama. Olin täiesti su salapärase pilgu & graatsilise liikumise lummuses. Jõudes tumehalli sammaldunud kivimürakani tegid mulle kelmikalt silma & jooksid heledalt naerdes lainetesse. Veel enne kui jõudsin sulle järele sirutada, sukeldusid ning ilmusid välja alles silmapiiri lähedal. Lustlikult jalgade asemel oma soomusesäras näkisabaga vett pekstes. Ma ei tea, kas see oli lehvitus või mu enda soov sinult lahkumismärki saada.

Mäletan vaevu, kuidas tol õhtul koju jõudsin. Meeles on vaid metsik igatsus hinges, mis ei taha kaduda. Soov sinuga koos olla & kogeda senitundmatut üksteiseavastamise rõõmu kestab edasi mu päevades & öödes.

Ma käin siin igal aastal, lootes sind uuesti näha. Vaatan rahutuid laineid rullumas kaldale & tean, et su naeratusel on jõud viia mind vetevalda, sinu juurde, mu merineitsi. Kas seekord on mul ehk õnne? Oota, ma tulen…