Pulmapäeva kohta öeldakse tagantjärele ikka: see oli mu elu ilusaim päev... Ja kui kõik hästi korda läks, siis küllap see nii ka oli. Aga on ka neid, kes pulmapäeva liginedes üha suuremasse paanikasse lähevad. Ja dramaatiline Ei! Ja tuhat korda ei! Romantika pole sugugi rüütliaegadesse jäänud. Tänapäeva pruudid on lihtsalt iseseisvamad ja arukamad ning panevad plehku juba enne kirikuläve ületamist. või irvitavad iseenese üle tagantjärgi ja kiruvad oma arutust. Kolm naist räägivad oma saatusest.

Abieluettepanekut oma kauaaegselt sõbralt Jürilt (32) ei lootnud Stella (27) kunagi kuulda. Sest nad olid koos elanud juba üheksa aastat, aga diskussioonid suhete seadustamisest olid alati fiaskoga lõppenud. Lõhe aina suurenes, rõõmsameelne reklaamiagent Stella ja insener Jüri elasid lõpuks pigem teineteise kõrval kui koos, nii et Stella otsustas lähemal ajal välja kolida.

Siis, nagu välk selgest taevast, kinkis mees talle välismaise lasteraamatu "Pruun karumõmm abiellub" ja küsis, kas Stella ei tahaks tema naiseks saada.

Stella: "Loomulikult kukkusin pisaraid valama ja kordasin enesele mõttes: nüüd ei suuda sa ei öelda. Ega suutnudki. Olin kindel, et nüüd algab meil hoopis uus elu."

Poolteist kuud enne pulmi algasid igasugused arusaamatused, Kolm nädalat hiljem vabandas pastor, et ta on sunnitud väga mõjuvatel põhjustel aega muutma. "Ja sobivat kleiti ei õnnestunud mul kuidagi leida. Lihtsalt mitte midagi ei klappinud - mul hakkas kõhe. Siis tuli Jüri uudisega, et peab lühikesele ametireisile sõitma... Kui üksi jäin, tundsin korraga, et hakkas kergem hingata. Siis teadsin: tema pole mu saatus! Kaks nädalat enne pulmi ütlesin Jürile äraja pole seda seni hetkekski kahetsenud!"

41-aastasele Jutale oli see suur inveseering: lahkuda oma mehest ja kahest lapsest, et järgneda toona 49-aastasele Reikole Viljandimaale ja eluga uuesti alustada. Tema ainsaks tingimuseks oli, et mees temaga kohe abielluks, kuna ta oli juba lahutanud.

Juta: "Mõned päevad enne pulmi panime paika veel viimaseid pisiasju. Siis sain kuulda, et sõrmused pidime võtma need, mis pärinesid tema eelmisest abielust, et mitte "raha loopida". Lilled olid tema arvates "totrus", mingi "eriline pulmakleit" samuti, Mõtlesin pingsalt, kas mitte pulmadest ära öelda, aga häbi oli... Laulatus oli õudne - Reiko selles ülikonnas, milles ta 20 aastat tagasi esimest korda naise võttis, mina oma tänavakleidis. Ma isegi ei kuulnud, kuidas jaa ütlesin. Kohe pärast tseremooniat saatsime oma õnnitlejad ära, sest pidime kahekesi õlut jooma minema, "kui oleme teksad ja tossud jalga tõmmanud". Pulmaöö? Tema magas norinal oma peatäit välja, mina ulgusin kõrvaltoas..."

Seitse aastat kannatas Juta selle elu välja, kuna teadis, et on ise süüdi, Maja kütta ja telerit vaadata tohtis ta vaid siis, kui mees lubas, raha anti talle nagu koolilapsele. "Mitu korda käisin tööd ja uut elupaika otsimas, aga ikka tulin tühjalt tagasi. Aga siis, mais 1997, oli mu kannatus otsas. Võtsin oma auto ja möned hädavajalikud asjad ning pagesin. Nüüd elan Tallinnas oma koeraga ja olen õnnelik. Aeg-ajalt irvitan ja parastan ennast oma lolluse pärast. Varsti on ka lahutusega asjad korras."

Annale (29) meeldis Einaris (32) eelkõige tema tasakaalukus ja muretus, ka poeg Tarmo (6) oli uuest papast vaimustatud. 1998. aasta aprillis pidid nad abielluma, sest siis pidi Einar lõpetama oma juuraõpingud ja pöörduma tagasi kodukohta Pärnusse.

Anna töötas medõena. Einar kolis tema juurde. Varsti selgus, et naise palgast ei jätku nii õpinguteks kui elamiseks ja Einar pidi endale mingi tööotsa hankima. Anna: "Igal õhtul koju jõudes oigas ta väsimusest ja kurtis, kui ebameeldiv on kontoritöö. Sealjuures pidi temast ometi jurist saama! Mis kodutöödesse puutub, siis üheainsa korra nõustus ta pesu kuivama riputama, tänitades pärast mitu päeva, et nõuan temalt liiga palju. Kõik tuli talle alati kätte ulatada ja valmis panna, sest tema ema tegevat alati nii! Mida päev edasi, seda rohkem ta kaebas, kui kurnav on töö ja kui kõhe on mõelda vastutusele, mille abielu kaasa toob, kui "mina teda ei mõista". Siis avastasin kogemata tema paberitest, et ta tudeerib juba seitsmendat aastat! Ja mulle oli selge, mida tegema pean..."

Üheksa päeva enne pulmi ütles Anna abiellumisest ära. Sõbranna trööstis: "Võid vaid rõõmustada, sest sellise inimesega abielludes oleksid saanud endale kaela mitte mehe, vaid suure lapse."

Pulmade ajaks on kõik selge

On psühholooge, kes hofatavad, et sagedamini lähe vad lahku need abielupaarid, kes on juba enne pulmi mõnda aega koos elanud. Ja peaaegu sama palju neid, kes kinnitavad, et tõesiseit kindia ja püsiva liidu suudavad sölmida ainult need, kes teineteist läbi ja lõhki tunnevad. See on aga võimalik siis, kui ollakse koos läbi elatud nii raskusi kui rõõme, tuttav teineteise reageeringutega mistahes situatsioonis. Selleks omakorda annab võimaluse vaid nn. vabaabielu. Alljärgnevalt võtab oma kogemused kokku naine, kes kolm aastat oma sõbraga seaduse kinnituseta koos elas ja ailes siis altari ette läks.

Parimaks proovikiviks pole üksnes voodi

Et inimest tõeliselt tundma saada, ei piisa sellest, kui jagada temaga ainult voodit, vaid ka kööki, vannituba, tervet korterit. Vilista selle peale, kui partner jätab pastatuubi korgita vedelema või loigud vannitoapõrandale, kasimata taldrikud lauale ja sussid keset tuba vedelema. See-eest on nii vahva tunda teist siinsamas lähedal toimetamas, õhtul aga koos mõnusasti voodisse pugeda. Peab siis korter igal hetkel välja nägema nagu ajakirja kaanepilt?

Puud soola

Mäletad küll, mis vanasõna see puudutab? Ega rahvatarkus valeta. Kui enne pulmi koos elate, öpid juba ära selle, kuidas teda hommikusöögi ajal oma vadistamisega mitte tüüdata ja mitte sundida teda oma raskeid probleeme õhtusöögil välja laduma, Õpite koos otsuseid langetama ja karidest mööda loovima. See on tulevase perekonna loomiseks hoopis määravam kui see, et ta sind ka kitlis ja meigita näeb.

Kodu pole püünis

Kui arvad, et pärast sõbra korterisse kolimist on sul õigus valvata iga tema käiku kui valvekoer - loobu oma ümberasumisest. Sest ükski mees ei talu naist, kes teeb temast löksu püütud hiire. Pealegi ära unusta, et sestpeale elab hür ainult mõttest, kuidas lõksust põgeneda, nüpea kui peaks avanema vähimgi võimalus. Ühine korter saab vaid siis koduks, kui mõlemad võivad tulla ja minna, millal aga vajalikuks peavad.

Tubakas pooleks

Teatavasti jagavad tõelised sõbrad ka koni. Sestap: kui sulle meeldib volilt kihutada tema vana autoga, pead talle võimaldama kasutada oma uut muusikakeskust nüpalju kui tal süda aga soovib. Mis varandusse puutub, siis tee juba algusest peale selgeks, mis on minu, mis sinu ja mis ühine. Sedasama ka rahaga.

24 tundi seksi

Kas sa kujutled, mis mõnu on sul tegelda seksiga siis, kui parajasti tahad, kartmata vanemaid, naabreid jne. Käia korteris paljalt ringi, olgu päeval või ööl! Ja ärgata hommikuti teineteise süleluses...

Vest, mida märjaks nutta

Said tööl võtta, ema pandi haiglasse, sõbranna läks mehega riidu jne. - aina ebameeldivused, ka seda tuleb ette. Kui hea on siis teada, et kodus on olemas keegi, kelle vest märjaks nutta.

Vihale veto

Enne koosnes teil koosolemine ainult kohtumistest, ja kõik oli nii ilus - see oli elu päikesepool. Ühist kodukollet jagades avastate teineteise juures mõndagi, mis närvi ajab, tuju rikub, viha esile kutsub. Stopp! Ära anna otsekohe voli emotsioonidele. Õpi situatsioone ja partneri reaktsioone analüüsima, austama teda niisugusena, nagu ta on. Enne pulmi jõuate veel minetada kõik oma mõttetud ideaalid.

Loomuomane laiskus

Muidugi oskad sa läbipõlenud pirne vahetada, prügiämbrit välja viia, kraanikaussi küürida, aga tunnista ausalt - küll on need tüütud toimingud! Sinu partneri silmis samuti. Sellepärast poleks paha kohe ühise majapidamise asutamise alguses sõbralikult kokku leppida, mis on ühe, mis teise kohustused. Sest ära unusta - kõik mehed on laisad lausa looduse poolest, aga enamikul neist on märkimisväärne õiglusmeel, nii et ausast kokkuleppest peavad nad tavaliselt kinni.

Tõsine asi - lapsed

Statistika kinnitab, et 70% paaridest, kes on lühemalt või kauem vabaabielus elanud, lähevad lõpuks paari ka seaduslikult. Tõukejõuks on eelkõige kaks põhjust. Esiteks: stabiilsesse ellu sugeneb ühel kenal etapil rutiin, üksluisus, aga nüüd tuntakse teineteist juba sedavõrd hästi ja ollakse sedavõrd kiindunud, et lahku minna ei taheta mingil juhul. Ja siis on pulmad ilus ja erutav sündmus, pärast mida nagu endise elevusega uuesti otsast alustatakse. Teiseks, kui rasestud ootamatult või planeeritult, pole teil kummalgi enam midagi suhete seadusliku vormistamise vastu. Sest lapsed on tõsine asi, ja te olete valmis tegema kõik selleks, et nende vanematega oleks kõik nii nagu teistel.