Põdesin oma hiljutise armumise ränki tagajärgi. Kui armumine noore inimese haigeks teeb, siis vähe vanema võib ta vabalt tappa. Mind ei olnud veel keegi kunagi nõnda alandanud. See naine ei suutnud mulle andestada,, et ma päriselt tema oma ei olnud, ei olnud isegi nii palju ja sellistel tingimustel nagu tema oleks tahtnud. Kui ma niikuinii päriselt tema omaks ei saa, siis pidin ma seda enam tema jaoks siis, kui tema tahtis, vaba olema. Alati.

Ja sellegagi ei saanud ma hakkama. Nii algaski alanduste jada - kord oli mu roosid liiga lühikesed, siis jälle kandsin ma valesid riideid ja jalanõusid. Minu lemmikmokassiine nimetas ta halvustavalt roosadeks sussideks ning ütles, et nendega ei taha ta mind enam kunagi näha. Üldiselt meeldis talle väga fantaseerida teemal milline ma võiksin olla,, et talle rohkem meeldida. Samas vihastas ta surmani selle peale, et ma ta fantaasiaid kohemaid realiseerima ei tõtanud. Viimaks tahtis ta meid, ennast ja mind, kuigivõrd avalikustada ja nõudis, et ma temaga ta sõpradele külla sõidaksin ning teatrisse läheksin. Loomulikult tähendas see suhte lõppu.

Seda, et ma talle järeleandlik olla soovisin nimetas ta masohhismiks ja see tegigi mulle kõige enam haiget. Ilmselt ta ei suutnud , tahtnud ega osanudki seda kuidagi teistmoodi võtta. Tema oli kiskjainstinktidega röövloom ja tema lihtsa loogika järgi olid kõik need kes tal ennast murda lubasid masohhistid ning luuserid ning iseenesestmõistetavalt teisest loomaklassist – nimelt murtavate seast.

Ometi oli mul sellest raske üle saada sest midagi suursugust ja madonnalikku oli selles naises ja seda hoolimata ta väiklasest kiusakusest. Ta oli nagu lumeleopard - sellest eksootilisemat murdjat ma ilmselt välja mõelda ei oskakski. Tema armastuses tundus ajuti olevat ka midagi suurt ja puhast peidus olevat ning ma oleks südamest tahtnud, et see haige, üle aasta kestnud suhe, oleks edasi kestnud. Armastus annab inimesele, jah isegi mehele, terviklikkusetunde ja mõtestatuse, midagi, mida miski muu õieti asendada ei suuda.

Seksi saab ka mujalt, saab ka kvaliteetseksi aga vaid armastus pakub seksi õiges kastmes. See suhe ei saanudki teisti ja kuhugile mujale minna kui lõpuni. Ometi oli sellest raske üle saada, sest just sellesse isekasse kaslasesse olin ma armunud. Armastus on seisund kui sa otsid oma peas ja alateadvuses teise jaoks lõputult pehmendavaid asjaolusid, on seisund, milles sa ise oma armastatu advokaadiks hakkad.

Kui see seisund otsa saab, lõpeb ka armumine. Kui sa enam talle vabandusi välja ei mõtle, vaid käratad oma südames, kao perse, sa isekas pits!

Mina ja masohhist, kas tõesti, mina kui see kes otsib märtrirolli ja õilsat ning õilistavat kannatust. Ei või olla! Olin koolis ja ka koolijärgsetes hierarhiates ikka esiotsas olnud. Ainus mida mulle võis, ette heita oli see, et ma oma kurjuses kirglik ei olnud. Ikka jätsin ma viimase löögi andmata ja lasin vaenlase jooksu, sest mingist hetkest hakkas olukord mulle nalja tegema. Metsiku Lääne väikelinna tänaval oleks selline konfliktilahendamise strateegia ilmselt surmav olnud.

Nii armuvalus ma randa läksingi. Meri mõjub ikka rahustavalt. Läksin Tallinna kõige pahelisemasse vabaõhukohta, Pirita ranna tagumisse, Merivälja poolsesse otsa. Sinna, kus homomehed oma poolkõvu varsi eksponeerivad, sekka mõned vanemad paljad naised. Ilm oli jahedavõitu, ikkagi september, aga seal ta seisis - naine nagu muiste. Käed õieli, rinnad kahele poole viltu, arvata, et umbes kuue- seitsmekümnene, tumeda, kortsus nahaga olend, päikesele vastu sirutuv nagu must päikesepatarei.

Võtsin julguse kokku ja kõnetasin teda. Ta oli sama täiuslikult inetu ja samas erutav, nagu seksikirjanik Lii Tanner. Saime vanaprouaga kenasti jutule, palusin nimelt tal omi riideid vaadata seni kuni ma paljalt ujumas käisin.

Veest tagasi, heitsin ta kõrvale suurele rätikule pikali ja ilmselt uinusin peagi. Mingil hetkel poolteadvustatud olekus varjas miski tume valguse mu silmalauagude taga. See tume üha laskus ja laskus, laskus seni, kuni ma tundsin midagi ihulikku ja karvast oma näol. Vana naise soe jalgevahe maandus otse mu ninajuurele! Puht instinktiivselt hakkasin ma seda limpsima. Vanaproua tõi selle peale esile animaalseid, inimeseksolemise eelseid häälitsusi, võtmes - oih, oiiiiiiiih, oih.

Peagi keerasin ta põlvili liiva ja panin ta tagumisse auku, panin täiest jõust ja vihaga. Oigamine muutus kiiresti mõnuoigamisest tõeliselt valusegaseks häälitsustegammaks. Panin kuni lõpuni, nii kuidas suutsin ja oskasin. Vanaproua lopergused rinnad mööda liiva loperdamas.

Varsti oli kõik lõppenud. Sõnatult korjasin oma varre püksi, panin suitsu näkku ja tegin kaabet. Hinges üle pika aja jälle hea ja rahulik tunne.