Poosidest on palju kirjutatud - alates kuulsast Kamasutrast ning lõpetades põrandaaluste väljaannetega. Tuntud seksuoloogid on neile pühendanud suure osa oma töödest. Põhiküsimus seisneb selles, kuidas leida optimaalset asendit sõltuvalt partnerite anatoomilistest iseärasustest. Ometi tuleb lisaks sellele arvesse võtta ka psühholoogilist momenti.

Esineb hulgaliselt juhtumeid, kus teatav poos peaks anatoomilisest seisukohast võttes rahuldama mõlemaid osapooli, ometi pole see kaugeltki nii - „miski oleks nagu valesti”.

Taolised vastuolulised tunded võivad tekkida sellest, et iga poosi jaoks võib kummalgi partneril olla psühholoogilisest seiskohast võetuna oma arusaam. Eriti suured raskused (ja isegi konfliktid) tekivad siis, kui kummalgi partneril on ühe ja sama asendi suhtes oma vaade, oma tunnetus ja hinnang.

Näod vastamisi asendeid

Peab mainima, et kõik taolised poosid rahuldavad inimestevahelises seksis eelkõige kommunikatiivset funktsiooni - so suhtlemisvajadust. Teatavasti puuduvad loomadel taolised asendid. Inimestele on aga intiimelus sageli vaja mitte niivõrd füsioloogilist rahuldust saada, kuivõrd ühtsuse ja ühinemise tunnetamist…

Mees peal

Ning just „mees peal” poos rahuldab seda vajadust kõige paremini. Paljudele naistele on see asend omamoodi kaitstuse sümboliks - kui mehe keha katab ta praktiliselt üleni…

Seda poosi nimetatakse tavaliselt misjonäripoosiks. Sinna juurde kuulub lugu sellest, kuidas saarel elavad metslased, kes olid harjunud „suhtlema” loomaasendites, jälgisid imestusega, kuidas misjonärist paarike armatses… Ometi pole see lugu kuigivõrd tõene. Sellise asendi variante on leitud eelajalooliste inimeste kaljujoonistelt. See aga kinnitab kaudselt ülaltoodut: seksi sotsiaalne funktsioon tekkis juba väga ammu. Ning seda poosi võib nimetada mitte misjonäripoosiks, vaid inimeste poosiks. .

Kuid kõnealuse asendiga kaasnevad probleemid algavadki sealt, kust tekivad erinevad „sotsiaalsed tõlgendused”. See võib ühelt poolt olla ühinemine, teisalt aga - rõhumine (mehe vaatevinklist vaadates): näe, kuidas olen su alla surunud, sa ei saa liigutadagi! Niisiis rahuldab see asend suurepäraselt mehi, kes tahavad eelkõige rahuldada oma isiklikku võimutunnet, eriti jõupositsioonilt lähtudes. Ning siis polegi nende jaoks enam tähtsust sellel, et praktiliselt liikumatu partner kaotab võimaluse kaasa aidata ning sel moel saab mees üpris kehva rahulduse osaliseks. Kuid sellise mehe jaoks on füsioloogilise rahulduse saamine teisejärguline, peamine on - alla suruda…

Naise seisukohast võib selline asend olla ka põlguse ja ükskõiksuse sümboliks - minu asi on pikali heita ning jalad laiali lükata. Edasi tehku ise, mis tahab, mul ükskõik!… Nimelt sellises asendis eelistavad olla naised, kes ei salli oma mehi. See on veel üks põhjustest, miks selline poos nii populaarne on. Sageli muutub seks perekonnas kohustuseks. Ning just selles poosis ei pea naine vaeva nägema nende kohustuste täitmisel…

Ja tulebki nii välja, et kui mees tunnetab poosis ühtsustunnet, naine on aga ükskõikne või siis ihkab partner selle asendi abil rahuldada oma võimuiha ja naine - kaitstuse tunnet, jääb nende vastuolude puhul keegi kindlasti rahuldamata (vaatamata sellele, kui hästi see asend ka ei sobiks nende anatoomiliste iseärasustega). Ja vastupidi - kui selline kehade asetus ei stimuleeri mitte eriti hästi peamisi erogeenseid tsoone, kuid vaated langevad kokku - on asend mõlema jaoks suurepärane.

Naine peal

Teine selle grupi levinud poos on naine peal. Üldiselt on see füsioloogiliselt õigem, sest reeglina on naine mehest kergem. Ometi sellise kehade kontakti puhul on tugevat survet teineteisele tunduvalt vähem, ja ka põhiline aktiivsus on antud naisele. Seetõttu soovitatakse antud asendit aktiivsetele naistele ja väsinud meestele. Seda lähtuvalt füsioloogilisest seisukohast. Kui aga algab psühholoogia, siis tekivad ka spetsiifilist laadi konfliktid.

Sellest aga edaspidi, ometi tuleks nüüd ära märkida, et mõned meie mehed (eriti need, kes peavad end eriti kõvadeks kuttideks), kuigi on pärast tööd väsinud, ei või ometi lubada naisel või sõbrataril „peale istuda”! See alandavat nende mehelikku eneseväärikust. Ainus, kellega võib seda asendit praktiseerida, on prostituut, keda otsekui alandati juba sellega, et ta osteti ja seega on mees nüüd klient-tellija, kes võib endale rahulikult lubada lesimist, kuni ostetud daamike tööd teeb… Näete nüüd, kuidas muutub kõik sõltuvalt psühholoogilistest ja sotsiaalsetest aspektidest! Tehniliselt poleks aga nagu midagi muutunud.

Ja sellised väärastunud arusaamad tekitavad raskusi nii meestele (kes lahendavad oma intiimseid probleeme oma naistega, seejuures liigutavad end vaevu või jäävad ilma hädavajalikust lõdvestusest), kui ka naistele, kes saavad aru, et mees on väsinud, ning võtaksid rõõmuga initsiatiivi oma kätesse, kuid too ei luba sellist poosi kasutada…

Huvitav on see, et erinevad naised hindavad seda poosi erinevalt. Ühtedele see meeldib, kuid mitte selle pärast, et võivad ise valida kehadele vajalikku kontaktinurka ja liigutuste rütmi, vaid just seetõttu, et tahavad psühholoogiliselt tunda end „üleval” -mehe kohal. Eriti, kui nad sotsiaalses elus on tugevama poole poolt alla surutud, ning see ei meeldi neile sugugi. On olemas ka osa naisi, kes vaatamata oma aktiivsusele suhtuvad sellesse asendisse üpris külmalt. Ja seda sellepärast, et taolises olukorras - „mees lamab ja kaifib, sina aga teenindad teda…”

Loomulikult on olemas kõikide pooside puhul partnerite vastastikuse aktiivsuse võimalus. Olgu või erinevas astmes: poosis „mees peal” saab naine teatavasti soodustada vastastikust (ja eelkõige iseenese) rahuldamist. Täpselt samuti, kui partnergi „naine peal” poosis pole ilma jäetud võimalusest liikuda, oma kaaslast enese vastu surudes. Kui aga peamist osa hakkavad taas etendama mitte füsioloogilised aistingud, vaid psühholoogilised, ning kui peamiseks muutub sugude suur vastasseis - tekivadki konfliktid.

Poosid istudes

See grupp asendeid on mõnevõrra erandlik, ja nimelt seetõttu, et seksuaalsete vajaduste tarvis on need kõige ebamugavamad. Seepärast praktiseeritakse neid harva ja seda siis rafineerituma seksi puhul. Sellised asendid kindlustavad partneritevahelise võrdsuse - esmalt just kasvus. Ja kuigi annavad mõlema partneri puusadele minimaalse liikumisvabaduse, võimaldavad seevastu täielikult rind rinna vastu liibuda ning annavad vabaduse suhelda silmast silma. Seega kinnitavad need poosid veelkord, et inimestevaheline seks algab nimelt peast.

Poosid seistes

Ka see on üpris spetsiifiline grupp - just psühholoogilisest seisukohast võttes. Jah, see on loomulikult suur koormus partneritele, eriti mehele, kes on sunnitud naist kätel hoidma. Kuid meestele (eriti sportlikele, äkilistele ja taltsutamatutele) meeldivad need asendid, sest tekitavad partneri täieliku valitsemise tunde. Nad võivad teda liigutada otsekui elutut eset, hoida teda tervenisti „oma käes”. Muide, naistele meeldib selline asend üpris sarnastel põhjustel: vaat milline ma olen, minuga võib seksida isegi sellises asendis…

Nagu näha, pole põhilised valikukriteeriumid jällegi mitte füsioloogilised.

Ja veel üks eripärasus. Taoliste asendite tehnika iseenesest rõhutab seika, et nende puhul pole mingisugust vajadust aseme järele. Neid võib kasutada kähkuka puhul, jooksu pealt. See on ideaalne variant partnerite jaoks, kes soovivad nii või teisiti rõhutada oma suhete pinnapealsust ja kiiresti mööduvust. (Loomulikult kasutavad sääraseid poose ka kindlad paarid - kuid reeglina oma seksi mitmekesistamiseks.) Tavaliselt mõtleb ju intiimset kontakti plaaniv paar ka sellele, kuhu pikali heita või mille najale toetuda. Seisev poos ei vaja aga midagi - täielik vabadus.

Mees taga asend

See loomariigist laenatud poos vajab omaette juttu. Liialt palju on selle ümber koondunud psühholoogilisi probleeme ja võimalikke konflikte.

Tegelikult on see üks ere näide regressist loomade pooside poole. Algselt kasutas inimene selliseid asendeid ilmselt üpris harva. Kui aga tema seksuaalsetele funktsioonidele hakkasid lisanduma sotsiaalsed hoiakud (sellesamaga probleeme esile kutsudes), tekkisid tahtmatult umbes järgmised assotsiatsioonid: näe, kui lihtne loomadel kõik on! Ehk peaks ka proovima?…

See on nüüd selge, miks loomadel kõik nii lihtne on. Ja isegi kui neilt poose laenata, võib kõik hoopis keerulisemaks muutuda. Inimene erineb loomadest ka hästiarenenud tuharalihaste poolest (seetõttu seisab ta püsti). Ning nendesamade lihaste tõttu on „tagant” poosi puhul sisenemine „tehniliselt” veidi raskendatud. Ometi on see asend paljudele inimestele meeldima hakanud (jällegi enam meestele) just oma sotsiaalse sümboolika tõttu. Üldiselt partnerid teineteist ei näe, naine ei pruugi aga üldse teadagi, kellega tal tegemist on… Nimelt seetõttu on antud poos populaarne grupiseksi puhul.

Ka mees ei näe sellises asendis partneri nägu. Ning see valmistab talle teatud olukordades eelkõige psühholoogilist rahuldust: ta justkui tunneb end vabana vastutusest seksi kvaliteedi eest. Ta ei näe vaevumärgatavaid miimilisi reaktsioone naise näos ning tal nagu polekski tarvis mõelda sellele, kas naisel on hea või halb. Vaid siis, kui naine oigama või karjuma hakkab, siis võib ju vaadata, mis viga. Seni, kuni on vait - pole ka tarvis millegi pärast muretseda…

Ometi on selle poosi olulisem osa - „sotsiaalne aspekt” , see on naise allutamine. Mõnele mehele meeldib veel ka naise pead alla painutada… Just selline poos figureerib kõige enam vägistamiste puhul (eriti siis, kui vägistaja jaoks pole niivõrd tähtis seks naisega, kuivõrd tema alandamise fakt).

Seetõttu ei meeldi see asend paljudele naistele, isegi siis, kui see valmistab neile füsioloogilist naudingut. Tõsised probleemid tekivad sel juhul nendel naistel, kelle peamised erogeensed tsoonid on selg ja tupe tagumine sein. Siis on teatavad variandid, nagu „naine põlvili, mees taga”, praktiliselt ideaalsed. Kuid füüsiline nauding blokeerub pahatihti seetõttu, et alateadvuses tunnetab naine end alandatuna, tal on häbi, „ebamugav” ning selle tulemusel ei saa ta rahuldust. Valinud aga teise poosi, sellise, mis nii ilmselgelt „teisejärgulist” osa ei rõhuta, ei saavuta ta samuti rahuldust.

Keeruline olukord tekib ka siis, kui mees nõuab poosi „mees taga” just nimelt enesekehtestamise eesmärgil... See on üldse nende meeste lemmikpoos, kes ka seksiga tegelevad eelkõige enda tähtsuse tõstmiseks ja seda just iseenese silmis. Sageli esinevad nad don˛uanidena, kuid tegelikult pole neile kõige tähtsam naiste kollektsioneerimine või erootilise naudingu saavutamine, kui just naise alandamine, et siis ise tunda end „ülemana”. Muide, nad oleksid nõus ka seistes seksima, kuid, oh häda - reeglina pole neil erilist kasvu ega ka jõudu…

Ometi võib kõik ka teisiti olla: seda asendit saab tõlgendada usalduse näitamisena. Kuna tuharad on inimkeha üks kõige kaitsetumaid osasid, pole naisel selle poosi puhul mingitki võimalust enda kaitsmiseks. Nii võibki see asend olla tema poolt piiritu usalduse demonstratsiooniks. Sel juhul kasutavad seda harmooniliselt koos elavad abielupaarid oma seksuaalelu mitmekesistamiseks ning omamoodi usalduslike suhete kinnitamiseks.

Taoline poos võib anda naisele ka veel täiendavaid eeliseid. Antud asendi puhul ei stimuleeri partner oma kehaga naise kliitorit ega rindu - seejuures on need paljude naiste peamised erogeensed tsoonid! Ja jällegi on kõik mõtlemises kinni. Ühel juhul valitakse see asend spetsiaalselt sellepärast, et partneril on sügavalt ükskõik, kas tema daam saab rahuldust või mitte (ja paremgi, kui ei saa, ega ta mul selleks ole, tema reaktsioonidele ma aga lihtsalt vilistan). Teises olukorras, kui abikaasade vahel valitseb harmoonia ja usaldus, lubab see asend hellitada oma kaaslase rindu ja kliitorit, valmistades talle seega lisanaudingut.