Ameeriklane Artur Prais Roberts teadlikult otsustas jääda kirjaoskamatuks. Ta kartis, et haridus hävitab unikaalse ande, mis ilmnes tal juba varajases lapsepõlves. Lapsevanemad märkasid, et nende poeg ilma vaevata leiab kõik kadunud esemed üles. Ta miskipärast alati teadis, kuhu ema oli pannud oma lõpetamata kootud suka või kuhu isa jättis oma ajalehe.

Ükskord õhtul missis Roberts oodates meest töölt, ärevalt vaatas aknasse, kus sadas vihma ja ütles:? Millegipärast täna isa hilineb? Kas temaga ei ole midagi juhtunud? 7- aastane Artur, kes rahulikult mängis vaibal äkki tõstis pea ja ütles:? Ta jäi vihma kätte sai läbimärjaks ja läks oma tuttava juurde, et riideid kuivatada ja juua tass teed?. Varsti teade Artur Robertsi imelisest andest - selgeltnägemisest levis kogu ümbruskonnas.

Kaotanud mõne eseme, naabrid läksid Robertsi poole ja palusid poisil öelda, kust eset võib leida. Ta ei eksinud kordagi. Aastatega Arturi kuulsus kasvas ja üha rohkem inimesi pöördus abipalvetega tema poole. 6.nov.1935.a. Viskonsi osariigi ajaleht "Millwouki uudised" pühendas talle terve lehekülje, jutustades mister Robertsi unikaalsetest võimest. Lehelugejatele kirjutati kõige uskumatutest juhtumitest, selle inimese elust. Ükskord Pestigo linnas kadus keegi Dunkan Maks-Gregor. Naine lubas suure vaevatasu sellele, kes suudab näidata tema mehe asukoha, kuid kõik osutus asjatuks. Möödus mitu kuud ja meeleheitel missis Maks-Gregor pöördus Artur Robertsi poole. Selgeltnägija võttis teda vastu oma maja lävel, kutsus teda nimetpidi, kuigi ta polnud teda enne näinud ja ütles, et teab miks missis Maks-Gregor pöördus tema poole. Aga antud momendil ta ei saanud talle anda mingitki informatsiooni ja palus teda mõne tunni pärast tagasi tulla. Kui naine tuli tema juurde uuesti, Roberts ütles, et tema mees on tapetud. Kuid, kes ta tappis ma ei tea, lisas ta. Kardan, et andmed, mida ma võin teatada politseile on ebapiisavad, et avastada kuritegu? Peale seda Roberts kirjeldas kohta Menomoni jõel, kust tema arvates võiks otsida Maks- Gregori keha. Laip, selgeltnägija sõnade järgi, ei tõusnud vee pinnale, kuna oli riietega jäänud juurika külge mis lamas jõe põhjas. Peaaegu mõne tunni pärast politsei leidis Robertsi poolt juhatatud kohast laiba. Tõsi tema riietus oli jäänud kinni palgi, mitte juurika külge.

Robertsi ebatavaline anne avanes täielikult, kui Rasini linna lähedal juhtus kohutav kuritegu. Tundmatu kurjategija lõi uimaseks taksojuhi Fred Koresi, röövis ta, viskas maanteele, aga tema auto ärandas. Worren Butser, kes oli kompanii omanik, kus töötas Kores, pöördus abi saamiseks Robertsi poole. Roberts ütles, et peab keskenduma. 24 tunni pärast selgeltnägija jooksis Butseri kontorisse ja juba lävel hüüdis : "Ma tean, kust otsida kurjategijat, kuid nüüd on vaja kiirustada". Kõik kolm - Kores, Butser, Roberts - istusid Butseri autosse ja jälgides juhiseid sõitsid teed mööda Tsinagosse . Sõites veerand miili, Roberts ütles: "Varas sõidab meile vastu. Pöörake ringi, me peame ta kinni püüdma". Tol momendil sõitis neist mööda auto, mis oli tuttav nii Butserile kui ka Koresile.

"Ma tundsin ära noormehe rooli taga," hüüatas kannatanud taksojuht. See on tema, kes mind röövis. Natukese aja pärast Butser surus varga tee serva ja sundis teda peatuma. Varas võeti kinni ja toimetati politsei jaoskonda, kus ta kõik üles tunnistas, 1939.a. novembris Artur Prais Roberts sai 73 aastaseks, ta ütles oma sõpradele, et see on minu viimane sünnipäev, mida ma pühitsen omaksete ringis. Kui kahju ka ei ole, ma lahkun siit ilmast 2. jaanuaril 1940.a. Robertsi ennustus läks ka nüüd täide. 2.01.1940.a. ta suri vaikselt omas majas Millwoukil.

Tema imeline anne, tänu millele avastati palju kuritegusid, jääb kuni siiani mõistatuseks.