Kas on tõsi, et masturbeerimisega tegeldakse tänapäeval rohkem kui kunagi varem, sedavõrd, et see võib tervisele ohtlikuks saada?

Küsitlused kõikides maailma erinevates riikides näitavad, et sellega tegeldakse ilmselt rohkem kui varem, ja peamiselt kahel põhjusel. Esiteks enne pidasid inimesed seda patuks, nüüd enam mitte, teiseks aids. Hirm selle surmava taudi ees on paljud paarid monogaamseteks muutnud, ja kontaktivõimaluste puudumisel valitakse pigem nn. autoerotism kui võõras, juhuslik partner. Üks 20-aastane noormees rääkis: "Muidugi eelistan ma naisi, aga hirm aidsi ees sunnib otsustama masturbeerimise kasuks, et ohutuses päris kindel olla!" Ärge unustage, et maailma tervishoiuorganisatsiooni andmetel on alates 1994. aastast 22-44 aastaste meeste surevuse põhjuseks number üks aids.

Mis masturbeerimise kahjulikkusse puutub, siis üks 40-aastane naine rahuldab end juba aastaid ja tunneb end ülimalt hästi. Kui küsisin talt, kas ta moraalses mõttes mingit ebamugavust ei tunne, jutustas ta järgmist: "Kui olin 7-aastane, tabas ema mind teleri eest, käsi seeliku all. Tema küsimusele, mida ma teen, vastasin, et lihtsalt mängin. Mingist orgasmist ei saanud toona muidugi juttugi olla, aga oli lihtsalt mõnus. Ema tegi tohutu skandaali ja ähvardas, et kui ta mind veel nii häbiväärse tegevuse juures tabab, saan karmilt karistada. Veidi hiljem sain teada, et seda nimetatakse masturbeerimiseks ja et see on jumala ees hirmus patt. Siis jätsin järgi, aga alates 14. eluaastast meheleminekuni välja tegelesin sellega peaaegu iga päev. Abielu osutus ebaõnnestunuks. Läksime lahku ja 25-aastaselt olin jälle vaba ja vallaline. Loomulikult jätkasin masturbeerimist. siis vahetasin elukohta, tutvusringkond jäi väiksemaks, pärast aidsi levima hakkamist pöördushin juba jälle n.-ö. endise tegevuse juurde tagasi. Võin kinnitada, et mind ei rõhu ei patu-, süü- ega häbitunne, mu tervis on suurepärane ja mul pole põhjust oma seksuaalelu üle kurta!" Mina usun teda täielikult!

Kui inimesel puudub igasugune ilu ja seksapoolsus, kas tähendab see siis seda, et tema ei koge kunagi seda naudingut seksist, mis saab osaks kaunitele ja esinduslikele?

Kahjuks arvavad nii eelkõige niisugused inimesed ise, tekitades enesele sellega veel täiendavaid probleeme. Enamik naisi loeb oma välimust ebaõnnestunuks, kui neil on puudulikult arenenud rind, mehed jälle kannatavad peenise mõõtmete pärast. Mõlemad on eksiarvamusel.

Mis puutub rinda, siis on kaugelt rohkem kui arvatakse neid mehi, keda erutab just väike rind. Meestele on tähtis rinna tundlikkus kui sütitavalt see hellitustele reageerib. Kõrge rind ja ilus figuur on lihtsalt sööt, reklaam. Aga igaüks meist teab ju, et ilus pakend varjab sageli täiesti kõlbmatut kaupa. Ja mehed peaksid ükskord ometi meelde jätma, et naise suguelundite kõige erogeensem piirkond asub 5-6 sentimeetri sügavusel tupes, nii et üle 10 cm pikk peenis puudutab ainult esteetilisi aistinguid. Peenise juures on hoopis mõõduandvam diameeter, aga selle puudulikkuse üle kurtjaid on üsna vähe. Pealegi tuleb appi tehnika. Seksuaalse naudingu juures on esmatähtis ikkagi selle kvaliteet, mitte tema saamiseks rakendatava atribuutika välimus.

Kas on olemas absoluutselt ohutut seksi?

Pigem ei kui jah, ükspuha mida silmas pidada kas suguhaigusi või soovimatut rasedust. Enne aidsi räägiti ohutust seksist minimaalselt. 1960. aastatest alates kujunes hoiak, et kaasaegne meditsiin suudab vaevata välja ravida mistahes veneroloogilised haigused, rasestumisvastased vahendid võtavad aga naistelt abordihirmu. See tekitas illusiooni kõikelubatavusest. Miks ei pidanud inimesed enesele lubama seda, mis oli nii meeldiv. Aga 1970. aastatel ilmutas end aidsitont, ja vähehaaval muutus seks jälle monogaamsemaks. Kuigi ka see ei anna sajaprotsendilist ohutusgarantiid, kui näiteks üks partneritest nakatub olmetasandil.

Veel möne aja eest usuti, et ainus ohutu seks on oraalne seks. Absoluutselt põhjendamatu arvamus, kui pidada silmas kas või märkamatuid haavandeid suus. Preservatiive aga soovitatakse 95%-se garanTiina rasestumise vastu, mil viisil nad siis aidsi või muid veneroloogilisi haigusi sajaprotsendiliselt vältida suudavad?! Meenutatagu, et preservatüvid võeti tarvitusele eelkõige süüfilise vastu, aidsibakterid on aga selle haiguse omadest 60 korda väiksemad! Lateksis, millest tänapäeval preservatiive valmistatakse, on mikroskoopilisi avasid, mis on HIV-viirusest 700 korda suuremad! Lõpuks ometi on hakanud tõstma häält arukad spetsialistid, kes kutsuvad üles lõpetama ohutu seksi propageerimise ja õpetama noori rohkem hindama meditsüniteadust, moraali ja elu. Peale absoluutse monogaamia ja masturbeerimise mingit ohutumat seksi ei eksisteeri.