Aina kuulen igalt poolt, et elu on elamist väärt, iga päev on eriline, iga elatud tund peaks olema kordumatu jne, jne, jne. Aga mida mina teen? Mina ootan kuni mu armastatule mõistus pähe tuleb ja senikaua ei tee midagi.

Lahkuminek on seljataga. Minul käis kõik suhteliselt kähku. Pole vaja siin leierdada pikka lugu kuidas kõik nii ilus oli ja miks kõik nii õnnetult lõppes, peamine oli öeldud selgelt ja lühidalt - ta ei taha mind enam.

Pole oluline, miks "enam ei taha", enamus naisi ei lõpeta armastamist, lootmist ja peamine - ootamist. Naised, kellele nii on öeldud, vist lihtsalt ei usu oma kõrvu ja silmi. Mina ka ei uskunud, leidsin sada põhjust, mis küll mehe peas viga võiks olla. Alates sellest, et ta veel ei saa aru, et ta tegelikult mind armastab, et ta on lihtsalt segaduses, kuni selleni välja, et ta on mu peale solvunud ja tahab mulle lihtsalt tagasi teha, tahab, et ka mina kannataks.

Naisel on imepärane võime kõiki märke eitada, leida märkide taga "midagi muud". Kui Tema mulle ühe korra helistab nädalatepikkuse vaikuse järel, on see märk, et ta armastab mind, mis siis, et olen talle ise sada korda helistanud ja kuulnud kõrki häält telefonitorus või ei vasta ta mu kõnedele hoopis. Kui ta minuga MSN-is rääkima hakkab, järelikult igatseb mind, kuigi olen sada korda sealsamas MSN-is monolooge pidanud või talunud tema ülbeid ja enesekindlaid repliike. Kui ta mind üle kolme kuu välja kutsub, on see märk, et ta pole minust üle saanud ja ma enam ei mäletagi, mitu korda ma tema käest olen korvi saanud. Naine oskab kõike teisiti tõlgendada ja alati ON VEEL LOOTUST.

Kuid mis on siinkohal tõde, tõelisus, reaalsus, objektiivne tõlgendus? See on lihtne, eriti pärast seda kui ma vahetasin paar lauset oma hea sõbrannaga, kes veel pool kuud tagasi kurtis, kuidas ta oma s u u r e s t eks-armastusest üle ei saa ja täna uhkelt hõikas, et ta on uuesti õnnelikult armunud. Ja see tunne on eriline, uskumatu, hea.

Leidsime oma erutava armujoovastuse enam-vähem ühel ajal. Ja "ma ei taha sind" vastuse saime ka peaaegu korraga. Juba pool aastat tagasi. Aga me oleme kahetsusväärselt erinevad. Tema elab iga päeva korralikult läbi, tunnetab kõike oma ihu ja karvadega, nutab ja kurvastab, naerab ja teeb meeletusi, mida ta ise ka ei usu. Huvitub ikka kõigest, käib ja tuhlab, kogeb uusi emotsioone. Vahel murdumise hetkel hakkab tema süda ootamatult kõvasti valutama. Aga siis läheb elu edasi.

Mina seevastu istun kodus, harva pistan nina välja. Kui vahel vaimustungi millestki, leian varsti ennast jälle valgest ex-printsist unistamas. Üritan saada oma väärtuslikku elu tagasi, vaikselt, aeglaselt, kuid pole tundi, kus Teda poleks mu peas. Keerutan mõtteid, mida üks või teine asi meie vahel tähendas. Mõtlen, kuiväga ma Teda igatsen, ja et ma ei taha kedagi teist. Unistan, hetkest kui me taas kokku saame ja Ta ikkagi tunnistab, et tahab tegelikult mind, et mina olen see ainus. Kujutlen kuidas ma temaga seekord koos olema hakkan, mida kõike me siis ette võtame.

Tõde, tõelisus, reaalsus on midagi muud kui kõik need enesepettused, mis panevad sadu naisi imesid ootama! Me oleme kõik oodanud erinevaid asju, teame, mis tunne see on - ärevus, vaikus, pinge, tegevusetus. Juba pool aastat MA AINULT OOTAN! Ma ootan iga jumala päev, et ta helistaks, et ta külla tuleks. Ma ootan, millal see ilus tulevik, millest ma unistan, kätte jõuab. Ma ootan et tööpäev saaks läbi, et ma saaks koju MSN-i minna ja oodata, millal ta ometi minuga jälle räägib. Ootan teiste käest uudiseid Temast. Ma ootan, et ma talle enam ei mõtleks või et see lugu lõppude lõpuks lõpu saaks. Mis lugu? Tegelikult on lõpp ammu käes. Ma ainult OOTAN, OOTAN, OOTAN minevikku.

Tuhanded naised ainult OOTAVAD. Ootavad väikesi asju. Ootavad pöördeid, imesid. Ootavad armastuse tagasitulekut. Ootavad pool aastat, aasta, kaks. Ootavad siis ka, kui teised enam ei näe, et nad salaja ikka veel ootavad.

Täna ma otsustasin. Ma enam ei oota, sest see on nii rumal. Ta ei armasta mind ja tõenäoliselt ei saa meist enam kunagi armastajaid. Jälle! Kas panite tähele? Ma kasutasin sõna "tõenäoliselt". Ei, me ei saa tagasi armastajateks. Ma nüüdsest elan, aga ei oota. Elu ise jutustab ja tõestab, et ta on mahlakas ning helde elada proovijate, mitte ootajate jaoks. Ma ei taha enam olla ootaja.