Seks on kõikjal. On peaaegu võimatu lugeda lehte, kuulata raadiot või vaadata telekat, saamata seksuaalset sõnumit. Internetis on seksiteemalised jututoad ning avalikes asutustes kondoomiaparaadid. Mõned sõnumid on kahemõttelised ja vihjavad, samal ajal kui teised sõnaselgelt ja ühemõtteliselt väljendavad seksuaalakti ning jätavad vähe ruumi kujutlusvõimele.

Ja pole peaaegu ühtki väljaannet, mis ei propageeriks hingetut seksi – seksi kui tükitööd. Tehtud ja valmis. Kas viimse piirini pealetükkiv seksuaalne väljendus teeb seksi paremaks või nauditavamaks? Või kas kolm viimast aastakümmet, mis on liigutud seksuaalse vabaduse ja liberaliseerumise teel, on andnud inimestele rohkem võimalusi kogeda seksi moel nagu nad seda ihalevad? Või on see loonud terve põlvkonna inimesi, kes peavad autsaideriteks inimesi, kes ei viljele aktiivset seksuaalkultuuri ning on füüsilised naudingud asetanud oma prioriteediredelil kuhugi alumistele astmetele?

Enamus sõnumeid, mis seoses selle temaatikaga pähe sähvatavad, tunduvad presenteerivat ühte – seksuaalsuse dimensioonilist pilti. Eelkõige portreteeritakse seksi kui tegevust, kui akti, mille eesmärk ja olemus on naudingu valmistamine. See kujutlus on ju ka üsna levinud ja tavapärane, ent samas peitub ka sellises kujutluses oht vähendada meie ootusi selles osas, mis see seks üldse on ja mis ta meie arvates olema peaks. Seega oleks vist mõttetu küsida – mida inimesed tahavad. Pigem tuleks küsida, kas inimesed PÄRISELT ka tahavad seda, mida nad tahavad.

Psühholoogid võivad meile väita, et naised neile nii omaselt ja tüüpiliselt ootavad suhtelt, et see hõlmab pühendumist ja kohustusi, armastust ja naudingut samaaegselt. “Enese sidumine on kui liim, mis ühendab omavahel kõrgendatud naudingu ja turvalise rahu, mida suudab selliselt pakkuda ainult üks inimene – abikaasa”. Tuleb see mõte tuttav ette? Ilmselt küll.

Ent tänapäeva naistele jääb see ilmselt tabamatuks unistuseks. Või kas jääb? Ja kas naised PÄRISELT tahavad seda, mida arvatakse neid tahtvat? Ühe värskema sotsioloogilise uurimuse põhjal, mille avaldas USA nädalaleht National Enquirer, on aastal 2025 pooled arenenud riikide inimestest üksikud. Sest üha vähem naisi tahab paari minna. Haridus, eneseteadvuse tõus ning vabaduseihalus teevad oma töö.

Ent miks peaks see siiski kättesaamatuks unistuseks jääma – on ju ometi naisi, kes unistavad romantilistest pulmadest pika valge kleidi ja piduliku tseremooniaga? Sest ühiskond on andnud neile sõnumi, et see unistus on kättesaamatu. Massimeedia kultiveerib liiga kergelt arusaama, et moodne inimene ongi kiimaline nagu Hollywoodi filmid või meie oma maarjamaine soft-porno teda kujutavad.

Meie tundekasvatus on kõhetunud. Ülepaisutatud seksuaalsus devalveerib üsna kergesti naisi ja naiselikkust. Jääb mulje, nagu olekski tegu kaubaga – astu lihale ligi ja muudkui tarbi. Väga tabavalt ütles vestluses sel teemal üks mu sõber – “Ei pea kohe lihale ligi hüppama, alustuseks teeme hoopis ühed võileivad.” Minu küsimuse peale, kas need võileivad peaks ehk lihaga olema, arvas ta et seda liha jõuab küll ja küll tarbida, enne peab kõik muu tulema. Mis see “kõik muu” on?

Joyce Grunau on nõustaja, kes ütleb, et naise sügavaim seksuaalne igatsus on füüsiline intiimsus emotsionaalse intiimsuse ja pühendumise kontekstis. Ent ühiskond ütleb meile sageli, et see pole kuigi realistlik. Seks on lihtsalt üks tunne teiste tunnete kõrval ning parim, mida suudavad kaks inimest üksteisele lühikese aja jooksul pakkuda.

On ka Eesti ühiskonnas läbi mitmete seksuoloogide välja öeldud see idee, mis annab tooni seksuaalsuhetele: kunagi varem pole elatud sellise intiimsuse terrori õhkkonnas kui praegu.

Seks ei tähenda ka enam armastust, see tähendab võimu, raha ja lõbu. Selle tulemusena kalduvad paljud naised oma soove ja igatsusi maha suruma ning rahulduma mehega, kes ei pruugi hinnata teda ennast ja tema väärtusi ning kes pole pühendunud suhtele ega paku emotsionaalset intiimsust.

Joyce Grunau räägib oma nõustajakogemustest, et pikka aega oli tema kliendiks üks noor neiu, kes oli veendunud, et ta ei saa kunagi kogeda sellist suhet, nagu tema seda sooviks. Hiljem, kui ta oli juba oma noormehega vahekorras olnud, ütles ta, et ootas sellelt kvaliteeti, mis annaks välja pühendumise ühe elemendi kui koostisosa harmooniasse. Selle asemel aga nende suhe hoopis hääbus.

Loomulikult oli seal naudingut, ent kui sa pead ennast selleks sundima ja kui sellest saab vahend, et tunda ennast partneri poolt aktsepteerituna, siis kaob ära igasugune ühtsustunne. Tüdruk sai aru, et see oli vaid tegevus, mis oli seotud üksnes sellega, kuidas tüdruk välja nägi – ilus, noor ja ahvatlev. Seal polnud midagi pistmist tema tõelise minaga. Võibolla trafaretne jutt. Aga ometigi selliseid asju juhtub ja mitte vähe.

On see parim, mida seks pakkuda võib?

Oma kõige tõesemas vormis pole seks ainult seotud naudinguga, vaid on osa armastusest ja pühendumisest. Ülim seksuaalne kogemus on sügav ja rahuldustpakkuv ühendus. Ühe võimaliku viisina kujutamaks seda rikkust, mida seks pakkuda võib, kujutlege endale ette lahtilõigatud torti või kooki.

Oma tervikus kujutab ta endast kõige imelisemat ja täiuslikumat seksuaalset kogemust, mida me iial võime endale ette kujutada. See on tehtud individuaalsetest tükikestest, mis koosneb pühendumisest, armastusest, naudingust ning võimalusest soo jätkamiseks, moodustades füüsilisest, vaimsest ja füüsilisest ühtsusest terviku.

Kui sa tahad kogeda parimat seksi, pead maitsma iga tükikest. Kui ka üks neist olulistest koostisosadest on puudu, siis jääb see kvaliteedilt alla parimale, sellele, mida seks tegelikult pakkuda suudab. Kas me tõesti tahame seda, milleks ühiskond meid julgustab – et me asetaks seksi kohale, mis on küll hea, ent mitte parim? Me oleme justkui ükskõiksed olendid, kes petavad ennast ja oma emotsioone alkoholi, seksi ja võimujanu kui piiritu lõbuga, nagu lapsed, kes tahavad teha oma mudakooke porilombis, sest nad ei tea, et mere ääres liiva sees võib olla oma liivalosse palju parem ehitada. Meid on liiga lihtne rahuldada.

Äkki me teemegi neid mudakooke liiga tihti? Või laseme end petta mõttest, et oleme saavutanud täiuslikkuse, kuna oleme saanud maitsa vaid ühte tükikest koogist? Ehk on aeg oma väärtused ümber hinnata? Seksi sõnum on mõjuv, ent meie võimuses on seda muuta.