|
tussuland.com » seksikool Kust algab petmine? Lisatud: 12. Veebruar 2005 22:38 Leidsin üles ühe igivana murekirja. Bla-bla-blah - olen hetero, mul on boyfriend ja ma tõesti ei ole lesbi… aga aeg-ajalt seksin ma oma parima sõbrannaga… tal on ka boyfriend ja tema ka ei ole lesbi… Bla-bla-bla… Kas see on petmine? Alguses võttis muigama, siis sootuks tõsiseks. Naljakas on lugeda naiivses siiruses esitatud väidet - mul pole mingeid ‘siukseid’ kalduvusi - kui järgmise lausega selgub, et viimased kuud (kuu? 3 kuud? Pool aastat?) on pidevalt omasoolisega voodis maabutud. Kahe omasoolise inimese vaheline seks on homoseksuaalne seks. Kahe naise vahekord on lesbiline vahekord. See ei tähenda, et tingimata lesbiga tegu oleks, küll aga viitab piisavalt selgelt kalduvustele. Samas - ilmselt on endal ju lihtsam elada usus, et tegemist on millegi ‘ajutisega’, mis puhtalt ja ainult kindlas indiviidis kinni. Et see saab läbi, kolitakse teise linna elama ja elu läheb edasi nagu ikka. Olgu, see selleks, ent… Teine sama naiivne küsimus jääb ikkagi õhku. On siis tegu petmisega või mitte? Kas seks naisega (kui kaugeleulatuvaid sihte pole seatud ning omavahelist tõelist püsisuhet võimalikuks ei peeta) on vähempatune? Kus jookseb üldse petmise piir? Kas sellest piisab, et ise oma tegevusse kui ‘meelelahutusse’ suhtud? Loevad äkki partneri poolt seatud eetilised piirangud? Kas varas pole varas, enne vahele jäämist? Tegelikult - vargusega seoses - tuli paralleel ka. Kui ma kõnnin linnas ja leian suvalisel tänavanurgal seismas oma unistuste auto - olen ma siis varas, kui sellega linnas ühe pisikese tiiru teen? Tegelikult, sisendagu ma endale mida tahes (“Ainult laenasin, korraks… varsti viin ju tagasi”) ei loe autoomaniku või ka seadusesilma jaoks mu sisendused mitte midagi. Faktiks jääb, et võeti midagi, milleks õigust pole - ja motiivid on vaid mu enda rahustuseks. Annab autoomanik loa, on tegu laenuga. Võtan salaja, on vargus. Petmine seostubki minu jaoks millegi keelatu ja varjatuga. Ehk teisisõnu - olgu tegu ise kuivõrd tühine, annavad sellele tähenduse patustusega kaasnevad kaudsed teod, näiteks valetamine, varjamine, ütlemata jätmine. Nii võib ka päris väike asi muutuda üsna suureks ja, vastupidi, olla mõni suurem asi hoopis vähemtähenduslik. Tean paare, kus ‘vasakule’ panemised on osapoolte vahel eelnevalt kooskõlastatud - omavahel lepitakse ilusti kokku, mida ja keda täpselt tohib ja kus algab keelatud tsoon. Sõltuvalt inimeste tugevusest ning kindlustundest olemasoleva püsisuhte osas, võib asi isegi ideaalselt toimida. Kuni keegi astub piirist üle. Hoopis enamgi näib aga valitsevat käsitlus, et “tee, aga ära vahele jää”. Ehk petmine ise pole keelatud seniks, kui püsipartner teada ja seeläbi haiget ei saa. Üheltpoolt õige ju - mida ei tea, seda pole olnud - teisalt ega teadmatus tegu olematuks tee. Vargus on toimunud, aga kahju on ohvri poolt (veel) avastamata. Üldiselt kipuvad niisugused asjad pikapeale ikka välja tulema. Ei taha uskuda, et teineteist hästi tundvad inimesed ei taju midagi reetvat või et selles ringkonnas õnnestuks üldse midagi lõugulaksutavate suude eest püsivalt varjule jätta. Kas x+n aja möödudes teeb tegu vähemhaiget? Mõne jaoks küll… Enda isiklikust subjektiivsest kogemusest tean öelda, et hilisem teadasaamine on eriti maotu - Sa pole mitte ainult tünga saanud, vaid pikema aja vältel stabiilselt ja järjekindlalt lolliks tehtud. Paranoilise inimesena tekitab varjamine minus muidugi terve hulga lisaküsimusi… Näiteks, et kas see siis äkki tähendas midagi erilist, et valetada oli vaja? Kui oleks tühine, poleks ju põhjust varjata… Või siis, et kas tegemist tõesti oli ühekordse nähtusega? Kui ma üks kord õnge läksin, kes ütleb, et ma tegelikult veel kordi ja kordi lolliks tehtud pole olnud ilma, et ma seda ise märkaksingi? Eriti ebameeldiv on tõde kellegi kolmanda suust kuulda - siis lisandub sisemisele ahastusele ka avalik mõnitus. Et ma olin see viimane loll, kes… jne. Teate küll ju. Enamus petjaid väidab end oma tegusid vaid ‘partneri heaolu’ silmas pidades varjavat. Milleks teisele asjata haiget teha, ja mida kõike veel. Samas - tegu ju ikkagi tehti (miks siis ei olnud meeles, et keegi haiget saab?). Ja haiget ei tee mitte sõnad, millega öeldakse, vaid see, MIDA öeldakse — ehk akt ise. Ega see rääkimine muidugi mõnus ole. Veel vähem meeldiv on olla kuulaja rollis… aga vähemalt mulle näib, et sellisel juhul (hoolimata valust) on mul ka mingi sõnaõigus. Ma vähemalt tean, kellega koos olen, ja mulle jäetakse võimalus otsustada, kas tahan edasi ühiselt jätkata või oleks eraldi parem. Minu partner (jajah, ikka see va liiderlik tõbras) austab mind piisavalt palju, et anda mulle võimalus valida. Ta ju teab, et riskib meie suhtega, ent usub mind väärivat võimalust oma elu kvaliteedi üle ise otsustada. Ja äkki tõesti oli tegu üsna tühine kui seda varjama ei pea? Loomulikult pole ideaal mitte petmisest rääkiv kaasa, vaid lojaalne monogaamne suhe. Alati kahjuks ei ole see võimalik, väga erinevatel põhjustel. Tõde, olgu ta milline tahes, on parem kui illusioon - mis nii ehk naa ühel kenal päeval seebimullina katki võib plaksatada. Olgu, oletame, et mind peteti - ja mulle räägiti kõik ausalt ära. Poetasin pisara, loopisin katki meie parima serviisi, ütlesin inetusi, vehkisin rusikat ja tegin ta elu nädalaks-paariks tõeliselt põrguks… ja valisin ikkagi andestamise. Mis saab siis, kui see juhtub teist korda? Kolmandat? Viiendat? Kahekümne kuuendat? Mitmendal korral olen ma ikkagi jäädavalt lolliks tehtud? Ons endiselt tegu partneri (va libu siuke!) aususeriismetega minu suhtes või lähebki ta oma sügavas enesekindluses minu andestamise peale välja? A la “olen vähemalt aus su ees, mis sest, et austusest juttugi pole”? Mitmendal korral ei saa enam juhtunut kui üksikut konkreetset olukorda vaadata? Sama küsimust, erinevates kobavates sõnastustes, olen lugenud ja kuulnud mitmetelt meestelt, kelle naised teiste naiste juurest ‘vaheldust’ otsivad. Ka nüüd, kümneid samalaadseid lohutavaid vastusekirju hiljem, ei oska ma tegelikult vastata. Sõltub, eksole. Petetust, petetavast - ja ka sellest, kellega peteti. Siis, kui mõõt saab täis. Siis, kui petja enam ei viitsi isegi mäletada, et ta kedagi haavata võiks. Siis, kui petetu enam ei usu, et homme algab uus ja täiesti teistsugune elu. Siis, kui ajutisest on saanud argipäev. Siis, kui petetu endale “see on teine asi” kui mantrat kordama hakkab, mõtlemata öeldavate sõnade tähenduse üle. Mul on endal olnud nii- ja naapidi suhteid. Olen elus petnud kahte inimest, kahel täiesti erineval põhjusel. Ühe puhul püüdsin kramplikult oma ‘eelmisest’ elust kinni hoida, ‘pärismaailmaga’ pidet säilitada. Teise puhul… olin ma nii ehk naa armukese rollis ja mulle tundus, et seisu võrdsustades on mul endal vähem valus. Reaalsuses tegin teisele haiget ja endal ei läinud kopka eest kergemaks. Niisiis olen nüüdseks loobunud. Pole vist ette juhtunud olukorda (ja inimest), kellega üks veedetud öö oleks väärt kraabitud südametunnistust ja kõikuma löödud püsisuhet. Samas on mul oma elus möödaniku vigadest pigemini kasu kui kahju olnud - sain targemaks. Tookord tahtsin, et mulle osataks andestada - nüüd, petetu rolli sattudes, oskan ehk ise andeks anda. Vähemalt ajutiselt, üksikud juhtumid. Igal asjal on loomulikult limiit, ainult et… kus kuramuse kohas see piir siis on? Ja mis läheb petmise alla kirja? Silitamine? Suudlus? Seks? Või piisab patusest mõttest? Ja sellisel juhul - kui ta juba kedagi teist tahab, kas mul on üldse vaja, et ta puhtalt kohusetundest midagi tegemata jätaks ja kuskil südamesopis igavesti salaja õhkaks? Lihtsuse huvides võiks ju nulltorerantsi kehtestada. Ainult et kas siis tõesti jäetaksegi tegemata või agiteerin ma pigem varjama tehtavat? Loetud: 3739 korda, kommentaare: 0
|
|