Olin neljakümneaastane kolme lapse ema, tema kahekümne viiene noormees. Olime töökaaslased. Ta oli ilus mees: sirge rühiga, pikka kasvu, atleetliku kehaga, tumedate lokkis juustega.

Mina suutsin vaatamata kolmele lapsele üllatavalt kiiresti taastada oma saleda ja sportliku keha. Tihti üllatan ennast ja võistluskaaslasigi tulemustega, mis ületavad noorte saavutusi.

Sportisime koos ning käisime kollektiiviga võistlustel. Meie suhe oli sõbralik ja mõistev, kuni märkasin, et ehmatavalt sageli püüab ta minu läheduses olla, puudutab märkamatult mu käsivart või paneb käe õlale.

Alul ma ei teinud sellest numbrit, kuid aja jooksul tekitas selline lähenemine minus ebamäärase tunde. Ta püüdis igal võimalikul juhul minu läheduses olla. Ei hoolinud ta nooremate seltskonnast, vaid toetas igal sammul minu ettevõtmisi. Harjusin sellega niivõrd, et kui ta mõnikord ka eemaldus, et liituda teistega, tundsin tema lähedusest suurt puudust. Ma vist olin tsipa armukadegi. Ma ei mõistnud oma tundeid, kuid ikka enam ja enam olin tema lähedusest sõltuv.

Oma abikaasaga oli mul väga hea läbisaamine, lastega samuti. Pereelu oli korras, kui just mitte arvestada meie väga tagasihoidlikku voodielu. Miskipärast oli abikaasa paar viimast aastat vähenõudev, jahe armastaja. Kuigi kõik laabus hästi ja suurepäraselt, tundsin mehe õrnustest puudust. Vajasin hellitavaid silitusi, ilusaid sõnu ja armastavaid pilke. Olime 20 aastat abielus olnud. Kas meid oli tabanud abielukriis?

Vaevasin sageli oma pead selliste mõtetega, kuid ei leidnud seletust. Jah, üks asi siiski tegi mulle peavalu — Eeri oli hakanud tihemini kodunt eemal olema, sõpradega aega veetmas, nagu ta ütles. Ent ma ei pannud seda pahaks, sest suvila oli valmis, kodu korras, raha ta koju tõi — mida sa, hing, veel ühelt mehelt ootad!

Pealegi olin ma ju ise töökollektiiviga sageli väljasõitudel ja isetegevusringides. Lapsed olid meil suured ja minul seega vaba aeg enda päralt — pärast pikki aastaid loobumisi ja kodus istumist, sest mees ei tahtnud, et lapsed lasteaeda läheksid, vaid nõudis, et ema peab nad ise kodus suureks kasvatama. Nüüd olin järsku vaba kui lind.

Aeg läks edasi ja üha enam märkasin tolle noormehe kiindumist minusse. Tõde pole mõtet salata — mulle meeldis tema aupaklik ja tagasihoidlik austus! Aina enam vajasin ta lähedust.

Kui ta minu kabinetti sisenes, tundsin, kuidas põsed lõid õhetama ja süda hakkas pekslema. Ta tungiv pilk lausa põletas hinge ja ma tundsin ennast armunud plikakesena. Kadusid aastad, kadus teadmine, et olen auväärt kolme lapse ema, et mul on kodu ja armastav abikaasa…

Iga päevaga paisus minus hullutav mõte viskuda ta käte vahele. Nägin ju, et ka tema seda soovis! Mõistsime teineteist pilkude kaudu. Ja see pisike pääsuke mu põues rabeles meeletult, leidmata väljapääsu.

Alati, kui olime ruumis kahekesi, ümbritses meid lummav vaikus. Ja kui vaikuse katkestas ta meeldiv bariton, läksid mul põlved nõrgaks. Oleksin samas ta kaela ümber oma käed põiminud, kuid sündsustunne surus mu tungiva soovi maha. Nii heitlesime oma tunnete kütkeis, oskamata olukorda lahendada.

Üha sügavamalt armusin noormehesse. Tegin endale etteheiteid, noomisin ennast, püüdsin vältida temaga kahekesijäämist, ent see kõik oli asjatu vaev. Mida enam ma oma mõtteid piitsutasin, seda rohkem hing tema järele igatses.

Hingevaev ja igatsus segasid ka koduste tööde rütmi. Olin hajameelne ja aina mõtteis. Lapsedki märkasid minu hajevilolekut. Vabandasin siis, et tööl on lahendamist vajavad ülesanded. Jäädi muidugi uskuma.

Ainus, kes midagi ei märganud, oli mu abikaasa. Tema elas oma elu sõpradega ja tööga mestis. Suhtlesime pealiskaudselt, sest erilisi pereprobleeme meil polnud, mis oleksid vajanud radikaalset sekkumist. Ja siis ühe tööpäeva lõpul tuli ta mu kabinetti, ei lausunud sõnagi, vaid lähenes pikkamisi, mulle ainiti silma vaadates, ning embas mind. Hakkasin erutusest värisema, hing mattus kinni…

Ei osanud muud, kui lasin kõigel sündida. Muutusin nõrgaks, järeleandlikuks, lõdvaks. Kadunud oli hoiatav signaal, mis korrale kutsuks. Polnud muud kui tema soojad ja tugevad käed. Polnud aastate vahet, ränkrasket, masendavat süümepiina ega hirmu. Lihtsalt olin armsa mehe embuses. Ununes kodu, ununesid lapsed ja kõik muu! Olin ülimalt õnnelik ja vallutatud hellusest, mida nii väga olin soovinud… Seisime teineteise embuses ega lausunud sõnagi. Need olid üleliigsed, niigi teadsime, mida tunneme. Ja siis ta suudles mind. Õrnalt, kuid nõudvalt. Ja ma vastasin ta suudlusele… Pole paremat ilmas kui armastava mehe suudlus ja puudutused! Üliõnnelikuna ja sõnatult vabastasin ennast ning lahkusin ruumist, et koju minna…

Koduteel tegi mind rahutuks see, et ma ei kahetsenud mitte põrmugi oma lubamatut õrnuseavaldust noore mehe vastu. Tundsin, et see armuavaldus polnud sugugi patune, olin selle nagu ära teeninud! Miks ma nii mõtlesin ja miks ma ei tundnud häbi ega kahetsust, ei tea… Kuid olin kogu südamest tänulik, et ta minu juurde tuli, et ta mind suudles ning sõnatult hellitas.

Möödusid päevad täis ütlemata palju ilusaid momente. Koos temaga veedetud üksikud õrnushetked meie harvadel kahekesi kohtumistel olid vapustavalt meeldivad. Olin kui seitsmeteistaastane neiu armsama käte vahel! Me ei rääkinud kunagi üleliigselt, vaid tundsime siirast rõõmu teineteise lähedusest.

Ja siis tuli päev, mil sain teada, et mu abikaasal on armusuhe teise naisega. Süüdistasin ennast, arvasin, et see on saatuse kättemaks. Ent siis selgus, et Eeri oli juba paar aastat kõrvalt vaadanud. Arusaadav, miks me voodisuhe lahjaks jäi — polnud need sugugi õdusad õhtud sõprade seltsis, vaid hoopis teise naise voodi oli see, mis ta minult röövis!

Ma ei osanud midagi ette võtta. Kas skandaalitseda või rahulikult leppida olukorraga? Et ma ise polnud ju ka enam “puhas”, otsustasin vaikida ja plaanitsesin kibedat kättemaksu. Laste pärast vaikisin ja häbi oli ka. Ja siis tegin otsuse.

Nii tuligi juhus, mil kutsusin tolle noormehe meie suvilasse õhtut veetma, kuid jäime terveks ööks. Olin kodustele ettenägelikult ütelnud, et sõidan teise linna sõbranna sünnipäevale ega jõua enne hommikut koju.

Ta tuli ning me veetsime unustamatu armuöö. Ta oli õrn ja uskumatult armastav, mida ma varem kunagi polnud kogenud. Hommikul koju naastes polnud mul mingit süütunnet. Olin rahuldatud, õnnelik naine. See jäi meie esimeseks ja ka viimaseks armuööks. Sain oma kaine mõistusega ennast paika pandud, tundsin, et nii on kõige parem. Perekond on ja jääb ikkagi esmatähtsaks.

Ent soe lembesuhe meie vahel jätkus mõnda aega. Me põlesime igatsusest tajuda veel kord naudingutetulva. Kuid mõistus piiras, manitses ja noomis mind mõtlema lastele ja perele. Tegin talle ettepaneku meie suhe lõpetada. Raske oli mõlemal. Soovitasin tal leida endale meeldiv noor naine, kellega perekond luua.

Mõni aeg hiljem ta abielluski, ent sõprussuhe jäi endiselt püsima. Aeg-ajalt hellitasime teineteist salajaste pilkudega ja vahel silitas ta mu juukseid, kuid see oli ka ainus intiimne lähedus. Leppisime olukorraga.

Aeg oli käes oma perekonnas kord majja lüüa. Ma ei kõssanudki oma abikaasale, et tema abieluvälisest suhtest midagi tean. Hakkasin tegutsema oma läbimõeldud plaani järgi. Ja seda järjepidevalt ning kindla sihiga ta koju tagasi võita. Selleks polnudki erilist kavalust vaja. Õhtuti, kui ta ennast välja hakkas sättima, tegutsesin järgmiselt.

Esmalt harjasin mehe ülikonna, puhastasin kingad ja viisin talle kätte. Mehe üllatunud nägu vaadates laususin: “Kallis, ära imesta midagi! Sa pead ju oma sõprade ringis korralik välja nägema!” Ta tänas ning läks.

Järgmisel õhtul tõin peale ülikonna ja kingade ka puhta taskuräti ning värskelt triigitud särgi. Ka see ˛est oli talle üllatav. Kolmandal korral lisasin ta garderoobi täienduseks äsja ostetud uue d˛empri ja odekolonni. Teda välja saates ütlesin: “Kallis, ära siis tagasitulekuga väga kiirusta! Sul on ju piinlik ka, kui enne teisi ära pead tulema. Sõbrad hakkavad sind narrima, tuhvlialuseks pidama!”

Ta ei lausunud sõnagi, vaid väljus, silmad maas. Ja nii käitusin iga kord, kui ta ennast minekule sättis. Olin tähelepanelik ja südamlik, endal süda kripeldas pahameelest. Aina näitlesin kodurahu nimel: hoolitsesin ta kingade ja riiete eest; harjasin veel esikuski mantlit enne uksest väljumist, ise lahkelt manitsedes:

“Ole siis tubli ja ettevaatlik, ära libise, sul ju uued kingad jalas!” — ning saatsin ta põsemusiga teise naise juurde… Tagajärg oli selline, et üha harvemaks jäid ta väljaskäimised, kuni ta paari kuu pärast koju jäi. Vist hakkas piinlik või taipas, et olen kursis tema üleaisalöömisega.

Ja nii tuligi rahu meie perre tagasi. Mina ei igatsenud enam TEMA hellitusi ja abikaasa sai lahti oma viguritest. Mehe käikudest ja minu eksimistest pole me sõnagi vahetanud, kõik on jäänud meie eneste saladuseks. Kui mitte just arvestada seda, et mina tema keerdkäike teadsin, tema aga minu omi mitte.