Naissoo kohta käivas terminoloogias oleme harjunud sõna “kättesaamatu” kuulma tihti. Seda siis sõltuvalt rääkijast või räägitavast kas halvas või heas mõttes. Kui mees peab naist kättesaamatuks, tekitab see sageli nö sportliku huvi ja kutsub esile ürgse jahi-instinkti. Sageli ei pruugigi “kättesaamatu” naise vallutus olla niivõrd oluline tunnete aspektist vaadatuna, kui pigem enesetõestus “Ma sain hakkama” vormis. Vahend enesehinnangu tõstmiseks. Et aga kättesaamatu võib olla ka mees?!

Ma ei räägi siinkohal abielumeestest, kes on kättesaamatud siduvate suhete tõttu. Räägin meestest, kes on vabad, kuid ei seo end kergesti ning ei väljenda oma tundeid, jättes naise-poolsetele lähenemiskatsetele vastamata, ütlemata ei ega jah. Mõnikord on tegemist oma väärtust teadva mehega, kelle jaoks pole oluline iga järjekordne vallutus ning kes valib väga hoolega, kellele end avada, kellele mitte.

Teinekord aga meestega, kes kätteõpitud käitumismaneeriga oma “hinda” tõstavad, tundes naudingut naise tähelepanuavaldustest ning pannes proovile piirid, kui kaugele on õrnem sugupool nõus minema tema vallutamiseks.

Kui mehed peavad jahti, siis naised mängivad. Armudes või tundes mehe vastu sümpaatiat on naised tihti tagasihoidlikumad oma tundeid avaldama, andes mehele toimuvast aimu flirtivate lähenemiskatsete ja õrn-hoolitseva olekuga. Alati ei pruugi mehe kahe-vahel vastus tähendada ka kättesaamatust, vahel võib tegemist olla signaalide mittemõistmisega või kõhklustega - kas ikka…?

Samuti nagu naised, ei taha ka mehed panna ennast piinlikkusse situatsiooni, vastates naise flirdile omapoolse lähenemiskatsega, misjärel selgub, et naisel pole sellelaadseid kavatsusi tegelikult olnudki. Piir, mis jääb süütu igapäevase flirdi ja tõsisemate lähenemiskatsete vahele on tihti vaid aimatav. Ja nagu mehed väidavad, ei saa keegi neist päris lõpuni naise mõttemaailmast aru. Teame ju kõik kulunud klisheesid, “kui naine ütleb ei, mõtleb ta võibolla ja kui ütleb võibolla on see kindel jah”.

Keegi meist ei taha tõrjutud saada ning selleks toimubki algstaadiumis nö kompimine, mida teine minust arvab ja kas meie tunded on vastastikused. Kõige lihtsam oleks loomulikult ilma pikemalt keerutamata oma tunnetest rääkida ja saada neile vastus, on see siis oodatud või mitte. Saades oodatud vastuse on mõlemad õnnelikud, saades eitava vastuse, saab joone alla tõmmata ja edasi minna, ilma pike

malt piinlemata. Kuid nagu öeldud, naised armastavad mängulisust ning teatav põnevus - armastab/ei armasta - on mingit aega üsna erutav. Eriti kui sellega kaasneb vastastikune flirt, see hoiab pinget ning paneb naist vallutuse nimel pingutama. Suisa kõrgepinge on õhus siis, kui mehe suhtlemisest naisega ei õnnestu midagi välja lugeda. Ta justkui hooliks naisest ja tema käekäigust, samas ei saa naine teda veel vähe tundes ka aru, on see flirt või tema loomulik, igapäevane olek?

Uskuge mind, kui sarnane suhtealge õhus ripub, vaatate te hommikul kodust väljudes peeglisse ühe korra asemel kolm ning teades, et ees ootab kohtumine väljavalituga, valite oma garderoobi hoopis hoolikamalt. Seega lõppkokkuvõttes, kui te ei võida sümpaatse mehe südant, võidate te oma väljanägemises ja seeläbi kindlasti hulgaliselt teiste inimeste lugupidavaid pilke.