Inimesed valivad endale sõbraks neid, kelle nägu sarnaneb tema oma näoga. See ei kehti aga siis, kui inimesed hakkavad valima omale seksipartnerit, kinnitab psühholoog Lisa DeBruin.

DeBruin tegi katse, milles näitas mõlemast soost katsealustele fotosid nägudega, mida oli arvutiga spetsiaalselt muudetud, et sarnaneda võimalikult palju katsealuse enda näoga. Nii meestele kui naistele meeldisid rohkem need näod, mis olid nende endiga sarnased. Samas selgus, et inimesed usaldavad endasarnaseid rohkem.

Psühholoog seletab tulemust sellega, et soov usaldada nö enda kaksikut tuleb alateadlikust tundest, justkui oleks meil sarnased geenid.

Just viimast asjaolu arvestades valivad inimesed seksuaalpartnereid aga hoopis endast erinevaid, leiab professor David Perrett. Vastasel korral justkui toimuks „verepilastus”, mis põhjustab geneetiliste haiguste ja mutatsioonide levikut. Me võime usaldada endasarnaseid, sõbrustada nendega, kuid mitte magada ühes voodis.

Kui mees ja naine on liiga sarnased - siis näeb see veider välja, kui liiga erinevad - siis on see kahtlane. Jääb üle taga ajada kuldset keskteed.