Ei ole sümptomeid, mis oleksid aidsile ainuomased. Igat teist haigust nagu mumpsi, rõugeid, lastehalvatust, marutõbe, tripperit, malaariat, salmonelloosi, külmetust jne. saab kirjeldada tunnuste abil, mis on omased just sellele haigusele. Aidsi ei saa. Aids on defineeritud kui üks umbes kolmekümnest varemtuntud haigusest koos enam kui kahtlasel meetodil tehtud antikehatesti positiivse tulemusega. Aidsihaigeteks peetavad inimesed on haiged, kuid nende haigus ei ole aids, vaid üks nendest kolmekümnest haigusest.

See, mida nimetatakse aidsiks, ei ole tegelikult üks haigus

Aidsidefinitsiooni on palju muudetud, kuid põhimõtteliselt on ta selline:
indikaatorhaigus + HIV = aids. Kui indikaatorhaigus esineb koos HIV-ga, muutub ta aidsiks. Ilma HIV-ta kannab ta edasi oma vana nime. Kõik indikaatorhaigused olid tuntud juba enne aidsi väljamõtlemist ja kõigil neil on oma tekkepõhjused, millel pole HIV-ga midagi pistmist. Aidsi indikaatorhaigused on erinevad. Mõnda neist tekitavad seened (pärmseentõbi), mõnda bakterid (salmonelloos), mõnda mükobakterid (tuberkuloos) ja mõnda viirused (herpes). Mõne indikaatorhaiguse (nt. mitmesugused vähi vormid) tekkepõhjust ei ole teada. Mõnel (nagu dementsus) on eri tekkepõhjusi. Nii erinevate haiguste kokkuvõtmine ühisnimetuse “aids” alla on absurdne, sest nendel haigustel ei ole omavahel midagi ühist. Ehkki aidsi peetakse immuunsuspuudulikkushaiguseks, ei ole mõnel aidsi indikaatorhaigusel (vähk, dementsus) immuunsuspuudulikkusega mitte kõigevähematki pistmist.

HI-viirus on kahjutu. Tal peaaegu puudub biokeemiline aktiivsus. Teadlastel on olemas meetodid mikroobi aktiivsuse kindlakstegemiseks. HIV ei ilmuta mitte mingisugust aktiivsust, isegi nn. aidsi surevate patsientide organismides. Sellepärast ei saa ta ühtegi haigust põhjustada, samamoodi nagu koomas lamav inimene ei saa panka röövida.

Eri riskirühmadesse kuuluvad inimesed haigestuvad eri indikaatorhaigustesse ja nende haigestumisel on erinevad põhjused. Nende ravimiseks ei ole vaja anda neile HIV-d hävitavaid mürgiseid ravimeid, vaid teha kindlaks, miks nad jäid sellesse konkreetsesse indikaatorhaigusse, mis neil on, ja seda ravida. Teisisõnu ei tule küsida mitte: “Miks see inimene jäi aidsi?”, vaid “Miks see inimene jäi haigeks?” Vaatame seda küsimust tähtsamate riskirühmade puhul eraldi.

Miks süstitavate uimastite tarvitajad haigeks jäävad?

Süstitavate uimastite tarvitajad on suuruselt teine riskirühm ja nende haigestumist on kõige kergem seletada. Nende tervise hävitavad heroiin jms. ained, mida nad oma veeni süstivad. Narkomaanide aidsi kliinilisteks tunnusteks on haiglaslik kõhnumine ja üks või mitu kopsuhaigust. Samas on juba sada aastat teada, et heroiinisõltlase tüüpilisteks terviseprobleemideks on haiglaslik kõhnumine ja kopsuhaigused. Heroiin on tervisele kahjulik. Ta kahjustab nii immuunsust kui ka hingamiselundeid. Teisisõnu jäävad narkomaanid praegu haigeks täpselt samamoodi nagu 50 aastat tagasi, ainult selle vahega, et nüüd on nende haiguse nimi “aids”.

Miks homod haigeks jäävad?

Ehkki homoseksualistid moodustavad 63% aidsihaigetest, ei ole homoseksuaalsus iseenesest mehe tervisele ohtlik. USA-s on kümneid miljoneid mehi, kes on olnud homoseksuaalses vahekorras ja kelle tervisel ei ole midagi viga. Haigeks jääb ainult väike osa homodest ja kui vaadata lähemalt nende elustiili, siis saab täiesti selgeks, miks.

Enamiku “aidsi” jäänud homode elustiili kümmekonna aasta jooksul enne haigestumist iseloomustavad järgmised asjaolud: 1. Nad on korduvalt nakatunud suguhaigustesse ja kasutanud nende ravimiseks järjest suuremaid antibiootikumiannuseid, võttes antibiootikume ka profülaktiliselt, et vältida uut nakatumist; 2. Nad liialdavad alkoholiga, suitsetavad palju ja kasutavad mõnuaineid. Osa homode populaarsematest mõnuainetest on sellised, mis lõdvestavad pärakulihaseid, kergendades anaalset seksuaalvahekorda. Heterod neid ei tarvita;
3. Ühiskonna vaenulik suhtumine homodesse põhjustab neile raskeid psühholoogilisi probleeme. Nad kannatavad üksinduse, võõrandumise ja depressiooni all. Neid vaevab süütunne, enesepõlgus ja kibestumine, millele lisandub kurbus mitmete lähedaste sõprade surma pärast.
Sellise elustiiliga inimeste puhul on ime, kui nad ei jää haigeks.

HIV-testi positiivne tulemus ei tähenda surma

Ei ole mingit põhjust, miks inimesed, kelle HIV-antikehade test on positiivne, ei peaks jääma täiesti terveks, kui nad enda eest korralikult hoolitsevad. Ka enamikel inimestel, kellel on diagnoositud “aids”, peaks olema võimalik terveks saada. Peamine asi, mida “aidsi” diagnoosiga haiged ei tohiks mingil juhul teha, on võtta mürgiseid “ravimeid”, mida neil ei ole vaja. Kõige ohtlikum nendest on AZT – suurim katastroof farmakoloogia ajaloos. AZT on väga kahjulik. Ta põhjustab raskekujulist kehvveresust, oksendamist, peavalu, lihasevalu ja kahheksiat. Ta kahjustab närvisüsteemi ja praktiliselt kõiki elundeid. Samuti on teada, et AZT põhjustab vähki.

Samas ei ole tehtud ühtegi teaduslikult korrektset uuringut, mis näitaks, et AZT-l oleks mistahes kasulikku mõju. USA-s anti AZT-le ravimiluba uuringute tagajärjel, mis olid AZT tootja, firma “Wellcome” täieliku kontrolli all. On tõestatud, et nendes uuringutes rikuti rängalt ravimiuuringuteks kehtestatud reegleid, ja kasutati teadlikult valeandmeid.

Tuleb nõustuda Peter Duesbergi väitega, et AZT on praegusel ajal peamine “aidsi” põhjus. Mürgi söömise asemel peaksid “aidsi” jäänud välja selgitama, miks nad haigeks jäid, ja siis muutma vastavalt oma eluviisi.