On õhtuid, mil see lihtsalt juhtub nii. Lähed kaasa mõne kauni tundmatuga, kes lühikese koosviibitud ajaga ometi sinus huvi on äratanud. Sageli vaid seksuaalse. On neid, kes mäletavad koosveedetud ööst saadud naudingut ka järgmisel päeval, kuid jagub ka teisi, kellele südametunnistuspiinad kuidagi asu ei anna. Eriti on see nii naistega. Miks see nii on?

Häbiväärne seks

On varajane laupäeva hommik, kui sa pilgu kellale viskad. On pisut omamoodi tunne olla ärkvel, kui suurem osa linnast alles sügavat und magab. Tõmbad jaki tihedamalt ümber keha ning otsustad teha ühe väikese jalutuskäigu sel varasel ja süütul tunnil. Suletud poodide ja baaride esisel kõnniteel vedeleb kokkukägardatud sigaretipakke ning paar tühja õllepurki.

Kogu linn on kui välja surnud. Mitte hingelistki, või siiski? Kusagilt eemalt tuleb kiire sammuga üks naisolend, pisut räsitud olekuga, sukasilm jooksmas. Juuksed on kiiruga mingisse suvalisse sabasse sätitud, kuid üle terve näo laotub kummaline rahulolev naeratus.

Kindlasti mõtled sa kohe - ahaa, järjekordne day-after-fiiling, pikad telefonikõned sõbrannadele, kes vaid kinnitavad, et see, mis oli, oli normaalne. Ei mingit piinavat südametunnistust. Homme on nagunii kõik unustatud…

Seda siis juhul, kui on tegemist nn üheöösuhte või juhuseksiga - kes kuidas nimetab. See häbenemist väärt seks, milleks mõnikord piisab ka paarist dringist, seks, mis on ühtaegu põnev ja ohtlik, kuid ka seks, mida sa sagedasti hiljem kahetsed. Vähemalt siis, kui sa oled naine. Meestega on pisut teine lugu, nii mõnegi jaoks on auasjaks rabada "rajalt maha" peo kõige vingem pruut, et siis järgmisel hommikul rahulolevana ning ikka veel alkoholi ja seksi järele lõhnavana kodu poole kulgeda.

Või pole see üldse nii - äkki ei eksisteerigi mingit suurt vahet naiste ja meeste suhtumises seksi, eriti juhuslikku sellisesse? Äkki on erinevuste rõhutamine vaid üks suur müüt? Muidugi on teada, et inimese seksuaalset iha juhib suurel määral agressiivne testosteroon, mida meestel teadaolevalt ka rohkem leidub, aga kas ainult?

Ka sina, Brutus...

Mari (27) ei pea seksi "võõraste" partneritega asjaks, mida häbenema peaks. Ka ei hiili ta järgmisel hommikul mööda nurgataguseid kodu poole. Samas ei pea ta vajalikuks oma üheöösuhteid ülearu eksponeerida, sest seks pole tema puhul mingiks komplitseeritud ega ka patuseks tegevuseks. Tema jaoks on tunnetel põhinev seks ning seks rahulduse nimel kaks täiesti erinevat asja.

Mari arvab, et temas lihtsalt puudub see suhtumine, et seks peab alati olema "midagi erilist kahe inimese vahel". Loomulikult ongi see erilisem siis, kui ka tunded mängus on, kuid enamasti tunneb ta, et suhtub asjasse üsna küüniliselt. Üldjuhul ta oma juhusuhteid ei kahetse, välja arvatud juhul, kui asi tõesti seda väärt ei olnud.

Seda, kas asi oli väärt, otsustab ta eelkõige seksi kvaliteedi järgi. Kui mees on voodis kehv, on Mari täiesti võimeline voodist püsti tõusma ja kaduma. Ta ei pea ju ometi seksima kellegagi vaid sellepärast, et lihtsalt "head" teha, eesmärgiks on ikkagi endale naudingut pakkuda.

Mehi ja naisi võrreldes ei usu ta põrmugi, et mehe seksivajadus naise omast oluliselt suurem oleks, mistõttu need ka rohkem juhusuhteid jahivad. Pigem on ikkagi tegu individuaalse omapära, mitte sugude vahelise erinevusega.

Kuigi tema ei ole siiani ühtegi suhet kahetsenud, teab ta, et paljud naised seda teevad. Mari usub, et selle põhjuseks on ikka ja endiselt see mudel soorollide jaotumisest, mis näeb ette, et mehed võivad nö proovida ja katsetada mitme naisega, aga naised peaksid jääma vooruslikuks ja tagasihoidlikuks. Õnneks on vanad kammitsad järjest kadumas ning sellega ehk ka naiste suurem seksuaalne aktiivsus aktsepteeritav.