Sellised erilised ööd, mil ei raatsi hetkekski armsamast lahti lasta. Kui kogu öö möödub magamata või poolunes. Sina, tema ja kirg, mis korraga paisu tagant välja on pääsenud.

Sellist meeletut ööd ei saa korraldada meelega. See ei kuku välja, kui juba aastaid on külg-külje kõrval magatud ja üksteise pealt tekki ära kistud.

See on nagu hõrk maiuspala, mida vaid vahel harva endale lubada saab. Kui üldse. Elad ja elad ja ühel hommikul tuleb sul meelde, et juba aastaid pole sul olnud ühtegi meeletut, kirge täis ööd. Ja tõele näkku vaadates - vaevalt et enam tulebki. Vähemalt selle elukaaslasega. Kõik on juba nii argine. Aga see põlemise tunne kusagilt aastate tagant - see on veel meeles.

See tunne, mil on nii hea, et ei tea, kas naerda või nutta. Natuke meeleheidet sellest, et peagi saabub hommik, mis kõik jälle ära muudab. Paanika, et siis pead oma armsamast lahti laskma, ei saa hoida teda enam enda ligi, otse vastu südant.

Raatsimatus kulutada aega magamisele. Lebad vaikselt ja vaatad, lihtsalt silmitsed oma kallist, ja mõtled, kui uskumatu see on, et ta on siin, sinu kõrval. Ja kui üürike see hetk on.

Ja hommik, mis saabub vääramatu kindlusega. Siis ta tõuseb sinu kõrvalt, algul on ta sinust vaid paari sentimeetri kaugusel, siis peopesa laiuse kaugusel, siis lahutab teid juba pool meetrit…

Ja siis oletegi te jälle eraldi kaks inimest, ühekssulamise lumm kaob tasakesi, astub kikivarvul te juurest.

Ja alles kunagi aastaid hiljem tabad end mõttelt, et seda tunnet pole sa juba ammu kogenud. Ja et sa ei saa enda poolt mitte midagi teha, et see tunne korduks.

Mida siis teha, kui see põlemise tunne on vajalik, et ennast elusana tunda? Kui iga rakk sinus kisendab ja küsib, miks me siin niimoodi vindume ja laseme elul endast mööda marssida?

Leppida teadmisega, et ongi kõik, sinu aeg põleda on läbi ega tule enam tagasi? Kui sinu põlemine teeks haiget paljudele teistele?