Masohhismi on peetud perverssuseks ainult viimase saja aasta jooksul. Kui 19. sajandi psühhiaater Krafft-Ebing lahterdas termini masohhism oma kuulsas raamatus "Psychopathia Sexualis" rubriiki “üldpatoloogia”, vallandus negatiivsete kirjutiste vool sellel teemal.

Mõne aastakümne pärast kirjutas Freud masohhismist kui infantiilsest seksuaalsusest, pärsitud arengust ja kasvust, lapselikust vastutustundetusest. Sealtpeale on masohhismi tembeldatud perverssuseks ning arstide hinnangul on see kliiniline kõrvalekalle, mida tuleb ravida.

Aga tuhandeid aastaid enne seda käsitles enamus tsiviliseeritud ühiskondi masohhismi seoses vaimsusega. Sellal kui psühholoogia pidas masohhismi haiguseks, käsitles 19. sajandi eelne religioon seda ravimeetodina. Vanad kultuurid tundsid masohhismi hingelist, füüsilist ja emotsionaalset väärtust. Nende jaoks moodustas see reaalsuse olulise osa, piinatud olekus oleva hinge, ülima õndsuse ja valu ning talumatu kire kombinatsiooni, mis viis neid ühendusse millegi suurema kui nende individuaalse egoga.

Lääne traditsioonis peegeldas iha olla pekstud ja piitsutatud kahetsust, millega kaasnes sageli alandus, häbi, valu, millegi kummardamine ja allaheitmine. Kloostrites ja kirikutes peegeldasid norgus pead, kõverdatud põlved, kokku pandud käed, kaetud pead ja ülim alandus masohhismi. Vana Testamendi autorid mainisid sageli piitsutamist ja füüsilist valu.

Kogu Kristuse “kiremäng”, mis on püsinud meie kollektiivses teadvuses tuhandeid aastaid, räägib köidikutest, piitsutamisest ja ristilöömisest kui kõrgemale võimule allumist ja sellele järgnevast ülestõusmisest kõrgemasse teadvusse.

Psalmistid piitsutasid end iga päev. 500 aastat pärast Kristust oli juutidel traditsioon piitsutada teineteist pärast palveid ja pattude ülestunnistamist.

Piitsutamine kloostrites oli igapäevane asi. Sellised pühakud nagu püha William, püha Rudolph ja püha Dominic lasid oma jüngritel end rutiinselt paljale seljale piitsutada. Alustanud enesepiitsutamisega, hakkasid preestrid patukahetsuse käigus piitsutama ka patukahetsejaid. Seda peeti vajalikuks jumalale allumiseks. Mõned pühamehed olid seisukohal, et piitsutamine suudab päästa hinged põrgust. Nad uskusid, et alandus ja füüsiline valu avavad tee täisvereliseks inimeseks saamisele.

Kõik varased kristlikud ordud kasutasid piitsutamist hingelise distsipliini osana. Karmeliitide ordu rajaja püha Theresa harrastas igapäevaselt karmi piitsutamist, sisenedes roosa abil ekstaatilise müstitsimi staadiumi.

Karmeliitide nunn Cardona Caterina kandis kehal raudahelaid, mis sõid end ta kehasse sisse, ning mõnikord ta piitsutas end kaks-kolm korda järjest. Läbi sellise praktika koges ta müstilist ekstaasi ja taevase ilu nägemusi. Sarnast praktikad harrastasid ka frantsiskaani ja dominikaani mungad ning jesuiidid. Ilmselt moodustas tugev doos masohhismi kristliku kloostrielu igapäevase osa.

11. sajandi alguses alustasid Itaalia eraldatud kloostrielanikud enesepiitsutamisega. Nad põgenesid kloostritest, et minna rahva hulka ja kirikutesse. Püha Antoniuse ümber kogunenud piitsutajateks kutsutud sekti liikmed piitsutasid end ekstaasi ning said rahulduse vaid verisest kehast ja enesealandamisest. Piitsutajad marssisid rongkäigus ühest linnast teise, võttes teelt kaasa uusi patukahetsejaid.

Mõnikord ulatus nende arv kümnetesse tuhandetesse, nad marssisid kiriku juurde, moodustasid selle ees sõõri ja teostasid rituaalse patukahetsustseremoonia. Vööni paljad patukahetsejad ümisesid kirikulaule ja lömitasid patukahetsuses. Rituaal kulmineerus kõigi osaliste ränga piitsutamisega, mis mõnikord kestis tunde. Tseremoonia lõpus saavutasid nood kõhetud kujud, kelle näod olid häbis vastu maad surutud, seljad verelihale piitsutatud ja piitsad verest punased, ekstaasi. See paistis põhjustavad kõigil osalistel hingelise ülenduse.

Sellised enesealandamised ja valu kui vaimse distsipliini osa ei ole omased ainult Lääne kultuurile. On teada, et budistide kloostrites kasutatakse jüngrite peal rooska ning zeni “laksu” arvatakse tõstvat inimest kõrgemasse teadvusse. Zeni tudeerijad istuvad sageli 14 tundi päevas seitse päeva nädalas rätsepistes padjal, allutades end täieliku liikumatuse agooniale.

Hinduismi õppivad jüngrid allutavad oma tahte guru tahtele, Tiibeti budistid järgivad küsimusi esitamata oma laamat. Kunagine Tiibeti pühak Milarapa oli sunnitud tulevase õpetaja tahtel tegema rasket ja valulist füüsilist tööd küsimusi esitamata, enne kui õpetaja oli nõus võtma ta oma õpilaseks.

Tegelikult on tsivilisatsiooni ajalugu tulvil lugudest masohhismi ja hingelisuse seose kohta, aga kuidas on masohhism seotud hingelise transformatsiooniga? Miks on inimesed läbi aegade allutanud end masohhistlikule alandusele?

Üks võimalik vastus on, et moodne ühiskond on suuresti mõjutatud Horatio Algeri “karmi individualismi” mentaliteedist. Kaasaegse psühhoteraapia eesmärk on saavutada tugev, toimetulev, mõistuspärane, probleeme lahendav ego. Ole vastutustundlik, võta enda kätte kontroll, kehtesta end. Aga mis hinnaga?

Tugeva ego arendamine on kõigest mündi üks pool. Inimliku kogemuse täielikuks mõistmiseks vajame ka passiivusust ning vastuvõtlikkust, mitte ainult enesekehtestamist. Me vajame müstilisust samuti kui ratsionaalset probleemide lahendamise oskust. Meil peab säilima seos sellega, mida psühhoanalüütik Carl Jung kutsus “varjuks” – meie isiksuse nõrga, piiratud, patuse poolega, samuti kui tugeva, armastava, kaasatundva ja kompetentse küljega.

Me peame saama üle oma egotsentrilisest maailmanägemusest, meil tuleb kontrolli haaramise kõrval seda ka loovutada. Masohhistlik allumine keskendub puudusele, vajakajäämisele ja nõrkusele ning võimaldab meil tunnetada kogu meie inimlikku olemust. Täisvereline inimeseks oleks eeldab ka elu varjupoolele allumist, mitte ainult elu teise külje tundmist. Usulised patukahetsejad teadsid, et hing vajab kannatusi. Nad teadsid, et see aitab meil saada üle kõrkusest ja uhkusest, mis piirab meie maailmanägemust ning süvendab liigset usku meie kompetentsusse ja võimetesse.

Kristlased ja Idamaade müstikud teadsid seda. “Alandus juhatab teed alandlikkuseni ja alandlikkuseta ei ole Jumal millegagi rahul,” ütles püha Assiisi Franciscus .

Sadomasohhism

See võtab meie egolt kaitse, ambitsioonid, eneseteadvuse ja edu. Meie ego allub isandale, hingele või Jumalale. Ei ole oluline, kas me kutsume seda allumiseks dominandile või Jumala tahtele, see on kõigele vaatamata allumine – üks masohhismi tunnustest. Masohhismi koostisosad – igatsus teenida, alluda, loovutada end seksuaalselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt, teeb inimesest orja - olgu mehele või naisele või Jumalale. Allumine sellele kirele on taevalik alandus.

Teine sarnasus masohhismi ja müstilise ekstaasi vahel on, et mõlemaid motiveerib iha unustuse ja vabastamise järele, tahtmine saada lahti iseenese koormast koos kõigi konfliktide ja piirangutega. Varasematel vähem ilmalikel aegadel nimetati seda püüdluseks müstilise ekstaasi järele, mille käigus inimene väljub iseenesest ja tema individuaalne identiteet kaob taevases ühenduses millegi kõrgemaga. Allumisega loovutab inimene oma piirangud ja ületab sotsiaalsed sanktsioonid, samas tehes läbi nõrgenemise ja alanduse. Kogeda alati eksisteerivat inimlikku kannatust tähendab nii piinavat lüüasaamist kui võimast hingelist teekonda.